EPL: Säästu-Cannes on ikkagi filmiaasta tähtsaim sündmus

22. mai, 2010

cannesCannes’i 63. festivali avapäeval avaldas Prantsuse ajaleht Liberation juhtkirja „Suur väsimus”, milles väljendas festivali programmi suhtes kergeid kahtlusi. Talle sekundeeris International Herald Tribune: „Kogu oma glamuuri juures kõhnem Cannes.”

International Herald Tribune’i veterankriitik meenutab intiimseid suhtlushetki filmitähtede ja lavastajatega oma esimeselt festivalilt 1982, kui polnud veel suurt paleed. 1983 valminud võimas laia trepiga ehitis, mis ristiti otsekohe Punkriks, mahutab palju vaatajaid, kuid on loonud ka võõrandumistunde. Veterankriitik lõpetab: „Tänapäeval saad sõbra iPhone’ist teada, missugune oli film, mida sa ise ei näinud. Ja alati võid festivali jälgida Twitterist.”

Siiski on õigus minu meeliskriitikul, mõne päeva pärast 68-aastaseks saaval ameeriklasel Roger Ebertil, kes kirjutab oma blogis: „Ma pole 2010. aasta Cannes’i filmifestivalil selleks, et materdada praegust ja kiita möödunut. Cannes on endiselt kõige tähtsam iga-aastane sündmus selles maailmas, mida mõned meist peavad heaks kinoks.” Sellest hoolimata, et filmitähtede sära pole tõesti enam nii intensiivne ja saalidesse pole nii suurt trügimist kui veel mõni aasta tagasi. Ka bankettidel on nüüd liikumisruumi.

Üldist majandusolukorda on osanud ära kasutada Ameerika režissöör Oliver Stone. Tema „Wall Street. Raha ei maga kunagi”, 1987. aasta filmi „Wall Street” järg endiselt Michael Douglasega peaosas, on päris valgustuslik vaade rahavõimu koridoridesse. Pankurid heidavad sageli kõrvale moraalsed tõkked ja käituvad kui kriminaalid. Tunnustava vastuvõtu sai teine väljaspool konkurssi näidatud rahamaailma lahkav film „Siseringis” („Inside Job”). Selle dokumentaali autor on Charles Ferguson, kes vaatleb üksikasjalikult ja teraselt Wall Streeti investeerimispankurite laenutegevust viimase 30 aasta jooksul ja jõuab järeldusele, et see, mis juhtus, polnud ei õnnetus ega juhus. Kuigi kõik investeerimispankade kõrged ametnikud keeldusid intervjuud andmast, olid Georg Soros ja IMF-i direktor Dominique Strauss-Kahn väga avameelsed.

 

Enamik festivali on läbi, pühapäeva õhtul jagatakse palmioksad. Täispikkade filmide konkursis on 19 filmi, vähem kui mõne aasta eest. Ehk on see hea, sest ennetab ajakirjanduse nurinat mõne nõrgema töö pärast. Aga kui püüda kompida filmide ainevaldu?

Esile saaks tuua „vanad versus noored”. Teeneka hiina lavastaja Wang Xiaoshuai „Chongqingi bluus” räägib laevakaptenist, kes naaseb merelt ja püüab tagantjärele tundma õppida oma 24-aastast poega, kelle politsei pantvangi vabastades maha laskis. Poisi sõpru külastades jõuab ta nukrale järeldusele: uut põlvkonda ei huvita enam mõtlemine. Neid pole selleks innustatud. 1980. ja 1990. aastatel otsiti elule tähendust, nüüd tahetakse vaid olla ja rõõmsalt tarbida.

Lõuna-Korea filmis „Poeesia” käsitleb naisrežissöör Lee Chang-dong rahulikult 66-aastase vanaema elu, kes õpib luulekoolis poeemi kirjutama ja samal ajal peab kandma vastutust tema kasvatada oleva teismelise pojapoja häbitegude eest. Kuus poissi ahistasid grupiviisiliselt tüdrukut ja too hüppas sillalt jõkke. Film on tundlik melodraama kunsti ja elu vahekordadest, aga peamiselt naiste rollist mehi arvestavas maailmas. Luulekoolis õpetatakse nägema ilusat, kuid elu ei ole alati selline. Kui pressiläbivaatustel on enamikku filme kviteeritud viisaka, kuid napi plaksutamisega, siis seekord tuli päris südamlik aplaus.

Illegaalse immigratsiooni ja võõrtöölisteta poleks olnud Itaalia filmi „Meie elu”, omalaadset kergemeelset elujaatust, milles vaatamata surmadele ja majanduslikele lõksudele läheb elu edasi, toetudes sõpradele ja perekonnale. Filmi jooksul laostuva väikese ehitusettevõtte töömeesteks on „mustalt” töötavad rumeenlased ja mustlased.

Hoopis teisest klassist oli üks festivali tugevamaid filme, „Babeli” ja „Amores perrose” lavastaja, Mehhikos sündinud Alejandro Gonzalez Inarritu „Biutiful” (ei, siin ei ole kirjaviga!). Barcelona slummides väikehangeldamisega elatist teeniv peategelane tegutseb keskkonnas, kus on palju immigrante Hiinast, Rumeeniast, Senegalist, kogu Aafrikast. Mees toob Hiinast illegaalseid töölisi, kuid tal on vähk ja vaid kuu aega elada. Ta elab naisest lahus, kasvatab kaht last ning mõtleb noorelt surnud isast ja poegade tulevikust. Ka siit võime leida „isade ja poegade” teema. Täiesti festivali parima meesnäitleja vääriliselt kandis Javier Bardem oma laiadel õlgadel maailma argielu murekoormat. Muide, Barcelonat pole nii sünge ja inetu linnana filmis veel näidatud.

Sõjad ja terrorism

Väga erinevalt käsitlevad ususõdu Bertrand Tavernier „Montpensier’ printsessis” ja Xavier Beauvois’ filmis „Inimestest ja jumalatest”. Kui esimene seab keskmesse noore neiu enesejaatuse ja on ajalooline kostüümidraama Prantsusmaa 16. sajandist koos hugenottide ja katoliiklaste teineteise tapmisega, siis „Inimestest ja jumalatest” käsitleb tänapäeva. Kaheksa prantsuse tsistertslasmunka elavad kloostris Alžeeria mägedes keset muhameedlaste küla. Mungad hoolitsevad külaelanike eest ja ravivad neid. Ent tekib usuviha pööris, islamiterroristid võtavad mungad vangi ja tapavad nad. (Lõputiitrites on öeldud, et film põhineb tõesti olnud sündmustel.) Aeglane ja realistlik film saavutab nii poliitilise kui ka religioosse tasakaalu: mungad ei ela sugugi väljaspool reaalsust, kuigi nad on kristlased.

Iraagi sõda on andnud aluse inglase Ken Loachi teravale põnevikule „Road Irish”. Julmas sõjaolustikus, kus kohaliku elaniku elul on vähe väärtust, teevad ärimehed suurt äri ja teenivad tohutult. Doug Limani „Aus mäng” on poliitiline põnevik, kus president Bush otsib põhjusi Iraagi sõja vallapäästmiseks. Ameerika Nigeeria-saadik avaldab ajalehes kirjutise, milles eitab rikastatud uraani saamist, asetab sellega aga löögi alla oma naise, 18-aastase staažiga Luure Keskvalitsuse agendi.

Viis tundi ja 33 minutit kestis tuntud prantsuse režissööri Oliver Assayase „Carlos”, mis on 1970.–1980. aastate tuntuima terroristi, Carlose nime all tuntud Ilich Ramirez Sanchese portree (ta kannab praegu vanglakaristust kolme mõrva eest). Õieti on see kolmeseerialine film, mida siin näidati korraga ja väljaspool võistlust. Assayasele on Carlos ennekõike terrorismi rokkstaar.

Ja muidugi Godard, 79-aastane klassik Jean-Luc. Tema „Film sotsialisme” (mitmeti tõlgitav) on õieti kollaaž, mis koosneb laevaga Egiptusse, Kreekasse, Odessasse, Napolisse ja Barcelonasse sõitmise fragmentidest ja arvukate autorite tsitaatidest. Palju on tiitreid, ingliskeelne tõlge antakse all ainult märksõnadena. („Kreeka – Hellas” on ekraanil kirjas kui „HELL AS”). Kui selle oleks teinud tundmatu kineast, oleks film välja vilistatud. Aga kohe pärast linastust hakati seda näitama laenuvideona.

Kui küsite, mis oli kunstiliselt parim, siis tahaksin tunnustada iraanlase Abbas Kiarostami filmi „Koopia õige”, milles inglise kunstiteadlane tuleb Itaaliasse oma raamatut esitlema ja teda vastu võttev galeriiomanik (mängib Julie Binoche) alustab – küll juhuslikult – temaga abielumängu. Vaatamata oma igavesele klišeelisusele (sest see on armastusmelodraama) on tegemist mitmekihilise esteetilise, peamiselt küll intellektuaalse mänguga. Siin võib leida viiteid „originaalidele”: küll Richard Linklateri filmile „Enne päikeseloojangut” (mida ETV alles üle-eelmisel nädalal näitas), küll Wong Kar-wai filmile „In the mood of love”, küll Roberto Rossellini „Voyage to Italy’le” – need kõik põhinevad mehe ja naise intensiivsel duol.

Kui „Inimestest ja jumalatest” on saanud kriitikute üksmeelse tunnustuse, siis „Biutifuli” ja „Koopia õige” puhul lahknevad arvamused teravalt. Näiteks Hollywood Reporteri esikriitik leiab, et „Biutiful” on suur film ja üks neist, mille pärast tasub Cannes’i tulla, inglise Screen Internationali arvustaja jälle peab filmi ühetooniliseks, sest peategelane ei ava oma sügavat hinge.

Jaan Ruus