Sten Tamkivi: õpetajate palgaküsimuste lahendamiseks imerohtu pole

08. märts, 2012

tamkiviIT pole ainult nohikutele, ütleb üks Skype’i loojatest Sten Tamkivi Õpetajate Lehe intervjuus, kuid tunnistab, et potentsiaalsed head õpetajad on seni tihti sattunud IT-ettevõtetesse tööle just nimelt majanduslikel põhjustel.


 

Skype’i kontor Tallinnas meenutab mõneti lennuvälja, aga viimast saatva mürata. Läbi korruste laiuvad kontoripinnad on eraldatud vaid mõne hõreda vaheseinaga. Eesti tuntuima IT-firma juhi Sten Tamkivi sõnul on sääraselt kujundatud töökeskkond kiirelt areneva IT-firma toimimiseks hädavajalik.

“Meil on võimalikult vähe seinu, me ei eralda inimesi füüsiliselt. Muidugi, kuidagi nad ikkagi kobarduvad vastavalt sellele, millega tegelevad. Windowsile Skype’i tarkvara tegijad on liikunud ühte kohta, Maci jaoks sama tegijad on lähedal, kuid jällegi omaette.

Vanasti eraldati inimesi funktsiooni järgi – selle loogika järgi oleksid programmeerijad omaette, disainerid koos omasugustega… Me püüdleme sinnapoole, et inimesed teeksid koostööd üle valdkondade,” räägib Sten Tamkivi.

Kui disainerid juba jutuks tulid, siis IT-valdkonda kiputakse meil taandama matemaatikaeksamile ja inseneridele. Eriti armastavad seda teha poliitikud. Palju vähem on räägitud, et ka eespool mainitud disaineritel on tarkvaras tähtis roll. Meil kipuvad nad minema avalikus teadvuses ühte potti mingite “mõttetute muidusööjatega, kes riigi rahal vegeteerivad ja kesklinna maja nõuavad”.

Lihtsustatult öeldes on eduka tarkvara tegemiseks vaja kolmnurka, mille iga nurk peab olema võrdselt terav. Esimene on tehnoloogia, millest räägitakse kõige rohkem: kuidas kirjutada koodi, kuidas testida. See nurk on ülioluline ja vajab meil teritamist. Ka mina usun, et matemaatikaeksamit on vaja. Ma ei unista riigist, kui kõik õpivad matemaatikat, kuid küsimus on selles, kas meil on tuhande inimese kohta 3, 7 või isegi 15 inseneri. Need on suurusjärgud, millest kõneleme, kui võrdleme ennast edukate tehnoloogiariikidega nagu Soome.

Luues midagi, peab välja mõtlema, kuidas see ennast ära tasub. Teist nurka võib tinglikult nimetada äriks: tootejuhtimine, turustamine, müük, ärijuhtimine. Võib-olla on neid inimühikuid Eestis tuhande kohta liiga palju, kuid siin on oluline kvaliteet. Väga paljud meie rahvusvahelised ärijuhid pole kunagi üle riigipiiride äri teinud.

Kolmas nurk on kasutaja mõistmine – sinna alla lähevad disainerid, kes oskavad luua tarkvarale kasutajaliidest, üha enam ka antropoloogid ja kitsamalt kasutusmugavuse spetsialistid… Hea tarkvara tekib, kui need kolm nurka on balansis. Nende tasakaalustamise kunst ongi interdistsiplinaarne hetk, kus peab õpetama matemaatikuid ja arvutiteadlasi sotsiaalteadlaste keelest aru saama ja vastupidi. See on ka kõige põnevam väljakutse hariduse ees: kuidas käivitada neid seinu ületavaid diskussioone koolis ning ka pärast kooli.

Kes peab siis andma sellises töömaailmas hakkama saamise oskused? Üldhariduskool, ülikool, tööandja?

Tehnoloogia- ja kitsamalt tarkvaramaailmas ootame kõrgharidusega spetsialistilt, et ta oleks harjunud ja teda oleks harjutatud probleeme lahendama ja küsimusi esitama. Me ei oota, et ülikool oleks õpetanud selgeks programmeerimiskeele, mida inimene elu lõpuni kasutab. Kuid ta peab olema tuttav teooriaga ning pandud ülikoolis olukordadesse, kus peab ise valima õiged töövahendid. Programmeerimiskeeli, platvorme jms jääb ta alati edasi õppima.

Kas meie ülikoolid harjutavad inimesi sellisel viisil töövahendeid valima?

Nad võiksid seda alati rohkem teha. (Hakkab naerma.) Kuid räägime parem tervest ahelast – mõni asi on väga selge põhjuse-tagajärje seosega. Head geenitehnoloogi ei saa kellestki, kes juba seitsmendas klassis ei arva, et topeltheeliks on väga cool. Kui kellelgi oli põhikoolis igav reaalaineid õppida ja ta jätab seetõttu keskkooli lõpus matemaatikaeksami tegemata, lõikab ta endal väga paljud teed ära.

Teooria ja rakenduste seoseid peab nägema võimalikult varakult. Füüsika võib tuua lastele lähemale näiteks robootika kaudu. Reaalained pole kuivad ja igavad. Füüsikast huvitumine ei tähenda, et töötad tulevikus keldris, seljas tolmunud valge kittel. Sellised stereotüübid tuleb murda juba lasteaias.

Võime ju rääkida tehnoloogiaga sidustatud õppest, kuid paraku näeb tehnoloogia valdkonnas häid inimesi koolis vaid siis, kui nad oma lapse sinna viivad. Nad võiksid olla väga head õpetajad, kuid teile annavad nad palju rohkem lisandväärtust. Teie tahate ju neid endale tööle?

(Tõmbub tõsiseks ja vajub mõneks ajaks mõttesse.) Jah, see on säärane “tagasihoidlik” ülesanne. Kuidas lahendada õpetajate palga- ja muud küsimused. Mingit imerohtu mul pole. Kooli on vaja head matemaatika-, füüsika-, arvutiteaduste õpetajat. Teiseks on vaja parandada õpetajate tehnoloogilisi oskusi aine õpetamisel. Viimast saab teha ka täienduskoolituse abil. Ilmselt pole mõistlik plaan vahetada kõik õpetajad välja sääraste vastu, kes on tehnoloogias kodus. See on osa nende elukestvast õppest.

Kuid see on ka ühiskonna stabiliseerumise küsimus. Toetan väga ettevõtlikkust ja ettevõtlikku ühiskonda. Kuid meil on olnud 20 aastat aega rolle paika loksutada. Kõigi kutsumus pole olla elu lõpuni erasektoris. Ka Skype’is näen inimesi, kes sõnavad, et mõne aasta töötavad veel meil ja siis lähevad äkki hoopis kooli õpetajaks. Paljud on sattunud siia majanduslikel põhjustel – kahjuks annab erasektor koolist kiiremini majandusliku kindlustatuse. Kui suudame õpetajate konkurentsivõimelisemates palkades kokku leppida, otsustatakse ehk kergemini õpetajaameti kasuks.

Kuid valikuvariandid ei pruugi olla vaid kool ja erasektor. IT-s on mõned stereotüübid – näiteks omaette nurgas nohisejast, kes saab inimkasutajaliidesega tunduvalt halvemini hakkama kui arvuti omaga. Tegelikult on IT-inimeste diapasoon laiem. Muidugi on ka neid, kes tahavad vaikselt omaette koodi kirjutada, kuid leiab küllalt selliseidki, kes tahavad oma teadmisi teistega jagada.

Koolis ja erasektoris töötamise vahel on hall ala, mida oleme ka infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidus ära kasutanud. Julgustame ettevõtteid oma töötajaid kooli rääkima saatma. Üks läheb ja juhendab robootikaklubi, teine loeb ülikoolis semestrite kaupa mõnd ainet.

Mõne IT-sektori eestkõneleja arvates on meie ülikoolide väljundid üheülbaliselt akadeemilised. Ühest küljest IT-kolledž ja teisalt akadeemilisele haridusele keskendunud ülikoolid.

Võib-olla võiks tõesti osa neist, kes lähevad praegu näiteks TÜ arvutiteaduste instituuti, õppida hoopis IT-kolledžis. Sealt tulevad välja täiesti heal tasemel spetsialistid, kes ei plaanigi akadeemilist karjääri.

Kuid vastu tuleb üks teine probleem. Kust tulevad inimesed, kes hakkavad Eestis 10–15 aasta pärast IT-d õpetama? Paar aastat tagasi jõudis 150-st bakalaureuseõppesse astujast doktoriõppesse vaid üks. Kui tahame, et meie akadeemiline tehnoloogiaharidus oleks heal tasemel, peame suutma endale õppejõude koolitada. Lühiajalises plaanis võime mujalt inimesi siia meelitada, kuid me ei saa ehitada üles haridussüsteemi, mis põhineb ainult mujal koolitatud haritlastel.

Mõni aeg tagasi tunnistati Skype Eesti kõige rahvusvahelisemaks ettevõtteks. Mida ütleb meil hariduse saanud inimese Skype’i mitmekultuurilisse keskkonda tööle asumine siinse haridussüsteemi kohta?

Eesti tehnoloogid on tuntud väga pragmaatilistena – istutakse maha, räägitakse vähe ning tehakse asjad ära. Teiste distsipliinidega suhtlemise külg on nõrgem. Praegu on meil Tallinnas umbes 400 töötajat ca 30 rahvusest. Iga Eestis hariduse saanud Skype’i sisenev inimene loputatakse esimestel kuudel läbi tõelise rahvusvahelisusega.

Taanis on uue põlvkonna ettevõtluskool Chaos Pilots [kaose piloodid – toim], kus õpetatakse sedasama äriinimeste, disainerite ja tehnoloogide kolmnurka ära kasutama. Kooli lõpetamise eeltingimus on osalemine vähemalt ühes kõiki kolme külge sisaldavas projektis. Teiseks peab lõpuprojekt olema tehtud vähemalt üle kuue ajavööndi – pilti peab mahutama kuidagi ka Euroopa ja Aasia.

Praegu on meil maailmas 1200 inimest ja kontorid asuvas üle 16 ajavööndi. Eestis hariduse saanud pole selliste asjadega kokku puutunud. Võib öelda, et viskame inimesed ujuma õppimiseks kohe külma vette.

Intervjuu on algselt ilmunud Õpetajate Lehes.

Toimetas Rain Kooli