Sisened kaose ja võimaluste piirimaale

Selline lause tervitab sisenejat Riisiperes asuvas tekstiilijäätmete väärinduskeskuses V2gi, kus Sit Sustainability in TCLF õppuritega  kogemusi omandamas käisime.

Tekstiilijäätmete  vähendamisel  on olulisel kohal tarbijate teadlikkus ja toodete kasutusea pikendamine. Just sellega V2gi  süsteemselt tegelebki ja näitab meile võimalusi, mida tekstiilijäätmetega peale hakata.

Keskuse eestvedaja Auli Uiboupin on enda sõnul nii keskkonnakaitsja, vaimse tervise hoidja kui ka sotsiaaltöötaja. “Eks se idee natuke hull ole,” tunnistab ta Riisipere endist kauplusehoonet väärinduskeskuseks renoveerides. Keskuse suurde ruumi on hangitud õmblusmasinaid, kangastelgi, siiditrüki vahendeid ja muud vajalikku tehnikat, kõik järelturult.

Keskuse töö üheks oluliseks osaks on Tekstiilitakso, miillega Auli sõidab ringi ja kogub kohalikelt ülejäävaid tekstiilesemeid. “Ühte kotti lähevad korralikud, taaskasutatavad esemed, teise parandamist vajavad,” ütleb ta. Lisaks toob ta keskusesse ettevõtetel ülejäävaid kangaid ja müümata jäänud tooteid, ikka tonnide kaupa. “Ettevõtetel tekib tegelikult palju jääke. Üksikisiku soovidega nad tegeleda ei jõua, aga kui küsida ikka mitu konteineritäit, siis saab jutule küll”.

Korralikud esemed leiavad oma koha tasuta kogukonnapoes, kust iga soovija saab endale vajalikke riideesemeid võtta. Need, mis vajavad kohendamist või ümbertegemist, saavad aga osavate käte abil uue elu. “See on uskumatu, milliseid oskuseid on vanematel inimestel. Tööturult on nad väljas, kuid soov midagi teha on neil ju alles,” imestab Auli. Nii õmblevadki agarad abilised kasutatud riietest uusi põnevaid rõivaid. “On oluline, et oma töö eest saavad nad ka tasu,” rõhutab Auli. Uuestisündinud riideesemed müüakse taaskasutuspoodides Soomes, sihikul on ka Berliin ja teisedki riigid. Erivajadustega inimesed on väärinduskeskusele suureks abiks – ka neile leiab Auli jõukohast tööd. Eriti teraapiliselt mõjub tema sõnul kampsunite harutamine ja lõnga kerimine.

Kõik materjalid ei sobi siiski koheseks ümbertegemiseks. Neist mõeldakse välja uusi tooteid, näiteks pidudele dekoratsioone. Või kasutatakse jääke keskuses toimuvates töötubades. “Teengi kõike prügist!”

Kuigi tekstiilijäätmete probleem on globaalne, usub Auli, et sellisel tegevusel on tulevikku. Ta näeb, et tulevikus on terve hulk selliseid väärinduskeskusi, mis koondavad enda ümber inimesi, kes oskavad vanast uut luua ja saavad selle eest ka tasu. “Mina õpin neilt ja nemad minult. Nii äge on näha pensionäri, kes proovib plotteriga  midagi teha, selle selgeks saab ja lõpuks on sõltuvuses,” naerab Auli. Lisaväärtuseks on see, et inimesed tunnevad end kasulikuna ja pole enam nii üksi.

Imelise energiaga Auli tahab kõiki julgustada, et sellise keskuse loomiseks ei pea olema palju raha, seda saab teha ka väikeste kuludega, järk-järgult. ”Sa ei pea ootama eurorahasid või et vald ütleks, mida teha. Sa lihtsalt teed!”