EPL: Sul on miljoni dollari idee? Nemad aitavad sul selle rahaks teha

Meil on suurepärased muusikud, disainerid ja kunstnikud – aga miks maailm neid ei märka? Meil ei ole piisavalt professionaalseid vahendajaid, kes oskaks nende loomest turukõlbliku kroonijuveeli lihvida. Kust leida inimesi, kelles oleks ühendatud kunstniku hing ja ärimehe haare?
Asjatundlik ja kirglik kultuurikorraldaja on praegu kultuuri võtmeküsimus. Kui palun kunstiakadeemia rektoril Signe Kivil mõelda end korraks tagasi noore entusiastliku tekstiilidisaineri positsioonile, ohkab ta: „Kui vaatan oma loomingut aastate tagant, siis mõtlen, et nii mõnigi trükimuster võiks olla tänini tootmises. Just nii nagu Marimekko 1957. aastal disainitud kuulsad lilled. Lugematult palju põnevaid ideid on jäänud lihtsalt rakendamata, sest ei ole olnud inimest, kes oleks vahendanud need tootja ja tarbijani…”

Loomemajandus on nagu Carl Danhammer – kõik teavad, aga keegi kunagi kohanud pole. Liitsõna „loovmajandus” koosneb kahest lülist – loov ja majandus. Tihti tundub, et näilised vastandid nullivad teineteise ja tagajärjeks on peotäis sooja õhku.

Kuidas teha loovhingele (muusikule, disainerile) selgeks, mida tähendab äri? Ja kuidas seletada ärimehele, mida tähendab loovus? Kuidas põhjendada poliitikutele loomemajanduse olulisust suuremal pildil?

On kindel, et Eestis on sillad loovuse ja äri vahel veel väga haprad, ning sel on üks väga tähtis põhjus – meil peaaegu puuduvad kultuurikorraldajad. Vahendajad ja ühenduslülid kahe vastandlike põhimõtetega valdkonna vahel. Kultuurikorraldajad, kes oskaks kaoselise loovsfääri korrastada ärimaailmale mõistetavaks ja ühtlasi tõlkida jäika äri-esperantot inimlikumasse keelde. Filosoofilisemas plaanis peaks kultuurikorraldaja looma maailma juurde mõistmist.

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna juhataja Allan Kährik näebki kultuurikorraldajat kui sildade ehitajat: kõrgkultuuri ja rahvakultuuri, pärimuskultuuri ja tänapäevaste subkultuuride, tipp-interpreetide ja isetegevuslaste, esinejate ja kuulajate vahele.

Kontserdikorraldaja Helen Sildna värvib loomemajanduse mudeli puust ja punaseks: „See on osa ettevõtlusest, mille sisendiks on loome, kultuur. Me jõuame paratamatult arusaamiseni, et kui ei ole tegemist just riiklike esinduskollektiividega, mis maailmas püsivad enamasti riigi rahal, siis viib kultuuri ja loome publiku või tarbijani lõpuks ikkagi ettevõtluse mudel. On viimane aeg saada üle valehäbist, nagu oleksid loome ja ettevõtlus vastandid, mis kokku ei sobi. Ei ole! Üks on sisu, teine on moodus, kuidas sisu oma sihtgrupini jõuab. Ja siin astubki mängu mänedžer.”

Inimene kultuuri ja äri piiril

Kuid kultuuripealinna meeskonnas töötav Triin Männik käib välja teise idee. Ehk peaks proovima rääkida kultuurikorraldusest loomemajanduse mõistet kasutamata? Triin usub, et loomemajanduse ühekülgne defineerimine on oma aja ära elanud ja mõjub juba piiravalt.

„Minu jaoks on kultuurikorraldus laiem tegevus kui kõigest sedasorti äri, mille sisendiks on loovus. Äri on siiski rangelt kasumlik. Kultuurikorraldajad tegelevad aga vähemalt sama palju projektidega, mis ei teeni kasumit ega peagi seda tegema. Oleks veidi liiga üheksakümnendate vaimus liberalistlik (ja utopistlik) soovida, et kultuurikorraldajad pööraksid kogu kultuuri kasumit teenivaks.”

Noor ja innukas galerist Olga Temnikova loodab, et loomemajanduse mõiste ohter kasutamine suurendab otsustajate huvi olemasolevate kunstiedastajate vastu ja neile kaasaelamist. Tore, kui ühiskond saaks tasapisi aru, et me elame ajal, mil ei piisa enam pelgalt kultuuri loomisest – seda tuleb ka müüa. Professionaalselt, strateegiliselt, sihikindlalt.

Ville Jehe on haruldane mees, kelle kehas põksub kaks südant – eduka ärimehe ja kirgliku disainisõbra oma. Praegu püüab ta koos kahe disainerist sõbra Tarmo Luisu ja Margus Triibmanniga lükata veerema disainivankrit Keha 3. Kuid selline õnnelik sümbiootiline kooslus on praegu pigem erand. Jehe usub, et meie tegutsevad kultuurikorraldajad pole kursis loomega ja loomeinimestel pole aimu kultuurikorraldusest. Kõige edukamaid erandeid loomemajanduse edukast toimimisest soovitab ta otsida hoopis reklaami ja meedia vallast.

Äri- ja kultuurimaailma mõtteviisidesse tundub olevat vastuolu juba ette sisse kodeeritud – kultuuri müüki ei saa võrrelda kummikute müügiga.

Enamik Eesti kultuurivahendajaid on sattunud oma alale olude ja sisemise vajaduse sunnil. Kuigi meil pole võimalik omandada professionaalset kultuurikorraldaja haridust, ei jäänud see koht ometigi täitmata. Tühja tooli hõivasid need, kes lihtsalt tundsid, et nad oleksid selles vallas suutelised midagi ära tegema. Õpiti kogemusest.

Nii on „disainimootor” Ilona Gurjanova alustanud muusika-ürituste korraldamisega (muusikapäevad, Rock Summer, kontserdituurid) ja jõudnud selle kogemuse kaudu disainisfääri.

Ka teine disainivaldkonna korraldaja, Ruth Melioranski on sattunud oma ametipostile pigem sammhaaval – alustuseks oli vaja lihtsalt üht-teist korraldada ja projektid hakkasid sujuvalt kasvama.

Viimased kaks aastat Von Krahli teatris mänedžeritööd teinud Elo-Liis Parmas omandas esimesed kogemused Vanemuise teatris suvelavastusega „Taarka”, mis etendus Setumaal Obinitsas – korralduspool hakkas veerema lumepallina, aina kasvades uute kohustuste võrra.

Eesti kala ei taha olla libe…

Vestlusest tuliselt otsekohese sõnaga disainidiiva Maile Grünbergiga jäi kõlama tema veendumus, et eestlasele ei sobi mänedžeri amet juba loomu poolest. Ei ole meist eriliselt libedaid lobitöö tegijaid ega akna kaudu sisse ronijaid, kui ollakse kord juba uksest välja visatud.

Nii algab kõik isikuomadustest – kogelevast ja varbaid põrnitsevast introverdist ei ole teiste sädemega nakatajat, aga just sädet on vaja, et end usutavaks-kuuldavaks teha. Ühe kõige olulisema loomuomadusena toob Olga Temnikova esile kire – selle tunnevad ära ka kunstnikud, kellega sa koos töötad. Sellest kirest on sündinud praegu galeristi kogu energia võttev idealistlik projekt (koos loovärimees Indrek Kaselaga), millega tahetakse eesti kunstimaastikul muutusi tekitada.

Omadused, mis ikka ja jälle mänedžeridega vesteldes kerkivad, on suhtlemis- ja strateegilise mõtlemise oskus, empaatiavõime, laiapõhjaline kultuuripilt, keelte valdamine, organiseerimisvõime, orienteeritus tulemusele, pingetaluvus, koostöövalmidus, algatus- ja otsustusvõime, järjepidevus, positiivne nahaalsus. Kusjuures, Eesti oma ala tippudega rääkides jääb kõrva, et soovitavatest isiku-omadustest ei toonitata mitte niivõrd majandus-ärilisi eeldusi, kuivõrd pehmeid ja loovaid, sh head intuitsiooni.

Värskelt Londonis mänedžeri-tööd õppinud Merilyn Kesküla toob esile oskuse leida üles õiged anded: „Oluline on tahe andekaid inimesi nende unistuste ja ambitsioonide elluviimisel oma kogemuste ja kontaktidega toetada.”

Disainikorraldajaks on vaja inimest, kes oskaks sõlmida kokku eri maailmu, kes esitleks kunstnikku, aitaks teha valikuid, organiseeriks edasimüüki ja toodet. Seejuures on oluline, et sel inimesel oleks silma hittidele, antennid, mis tajuks sootsiumi vajadusi.

Eestis on kaks kõrgkooli, kus drillitakse kultuurikorraldajaid professionaalsel tasemel. Kuid siiski toonitavad vanad kalad asjaolu, mida koolist on raske kaasa saada – kõik põhineb suhtevõrgustikul, võimsal kontaktibaasil, mis saab tekkida vaid kogemustega. Mänedžeri märkmik on piiblipaksune telefoniraamat.

Mänedžeri ja looja liit

Eduka koostöö aluseks on usaldus. Ilona Gurjanova toob esile väga olulise aspekti kultuuritegija usalduse võitmisel – sa pead orienteeruma alal, kus püüad end kehtestada. Kui mänedžer hakkab eelistama heale disainile käsitööd või kitši, siis tuleb enda harimist jätkata.

Helen Sildna jaoks on oluline, et kultuurivahendaja suudaks luua oma tegevusega lisaväärtust nii kunstniku kui ka tarbija jaoks: „Müüt sellest, et mänedžer on kaval ja ahne liigkasuvõtja, on sama klišeelik rahvalegend kui see, et blondid on naiivsed. Mul on au tunda vaimustavaid, intelligentseid, inspireerivaid, peenetundelisi ja hoolivaid mänedžere, kes on uskumatult head inimesetundjad ja väsimatud visionäärid.”

Kuid üks stressi tekitavaid tegureid, millega peavad kokku puutuma kõik mänedžerid, on vastutus, mis omakorda sõltub projekti ulatusest ja eelarvest.

Helen Sildna kogemus räägib, et kultuuri ja loome valdkond ei ole just kõige stabiilsem sissetulekuallikas. Igasuguse toote/loome arendamine nõuab alguses investeeringut. Mänedžer on tihtipeale see, kes leiab rahastusvõimaluse ja koostööpartnerid.

Ilona Gurjanova peab kõige suuremaks stressiallikaks lõputut kompromisside tegemist, et rahule jääks nii tarbija kui ka disainer. On ju üsna tavaline, et mõlemad pooled tunnevad ennast ohustatuna: tarbijale tundub alati, et teda tõmmatakse rahaliselt alt, aga kultuuritegija ei mõista, miks ta oma intellektuaalse omandi eest piisavalt tasutud ei saa.

Kindlasti on oma maailmapildiga igasugusest kultuurikorraldusest kõige kaugemal kujutavad kunstnikud. Olga Temnikova kohtab oma ametis pidevalt kunstnikke, kes ei tea midagi rahvusvahelisest kunstisüsteemist, ei oska oma tööd hinnata, prioriteete paika panna ja loovad kunsti pea täieliku ignorantsiga.

Kuid ka moeloojate ja disaineritega töötav Merilyn Kesküla on kindel, et kõigil peab olema võimalus keskenduda just sellele, milles nad on head. Just vahendaja annab kunstnikule vabaduse jääda oma liistude juurde, tegeleda vaid loominguga.

Teema, mida puudutades muutub Helen Sildna alati eriti resoluutseks ja kirglikuks, on Eesti kultuuri viimine välismaale. Ta on absoluutselt veendunud, et meie talentide jõudmine rahvusvahelise tähelepanu orbiidile sõltub vaid korralikust ja professionaalsest kultuuri korraldamisest.

„See on müüt, et talendid „avastatakse”, need ilusad lood on kindlalt erandid!” hüüatab ta. „Rahvusvahelise tuntuse taga on alati süstemaatiline keskendunud töö ja seda tööd tuleb teha kõrgel professionaalsel tasemel. See on fakt.”

Helen Sildna teab ka, mida tähendab usaldus rahvusvahelises plaanis: „Öeldakse, et rahvusvahelise partneriga on sul ainult üks võimalus – kui suudad tekitada oma projekti või toote vastu huvi, on see juba suur asi, kui aga töö kujuneb sinuga konarlikuks ja tülikaks, võib huvi kiirelt kaduda.”

Ruth Melioranski ja Ilona Gurjanova nimetavad kultuuriekspordi teemal rääkides sõna „koostöö”. Nii kultuurivaldkondade vahel kui ka rahvusvaheliste võrgustike üleselt. Ka Olga Temnikova, kel on just selja taga kolme suure kunstimessi kogemus Euroopast, peab oluliseks esindada tervet regiooni, mitte vaid subjektiivselt koostatud eesti kunstnike listi.

Kuid energia- ja rahakulu on selliste ambitsioonikate käikude puhul korralik. „Näiteks töötades eelmisel nädalal viis päeva järjest 12 tundi päevas Berliini kunstimessil, tekkis mul lõpuks küsimus: kuidas on see võimalik ja mis mul viga on, et ma teen seda oma ajast ja rahast?” räägib Temnikova.

Ta toob esile ka valupunkti rahastamises. Meelsamini jagatakse kunstnikele pigem väikesi rahasüste, kui toetatakse suuremaid ja strateegilisemaid plaane.

Helen Sildna on kindel, et kõik algab sellest, kas riik toetab loomeettevõtluse (agentuurid, plaadifirmad, mänedžerid, galeriid, kirjastajad) arengut. Selle tee on valinud meie naabrid Põhjamaad, nende kogemusest tuleb õppida. Kõigepealt on vaja toetusmehhanismi, mis aitab loomeettevõtetel tekkida ja areneda. Nood omakorda hakkavad sihikindlalt arendama meie loovisikute karjääri ning genereerima neile lisatööd ja sissetulekut. Samal ajal tuleb tegeleda nii siseturu arendamise kui ka ekspordi-strateegia loomisega. Allan Kährik pakub idee, et riik peaks üle vaatama kultuuri maksustamise poliitika (käibemaks).

Kultuurikorraldajaks koolitab kaks kõrgkooli

Eestis saab kultuurikorraldajaks õppida muusika- ja teatriakadeemias ning Tartu ülikoolis. Mõlemad erialad avati aastal 2002 ja praegu võib juba öelda, et esimesed professionaalse koolituse saanud kultuurikorraldajad vormivad oma suhtumisega Eesti kultuuripilti. Värsked lõpetajad on asunud tööle muuseumidesse, ülikoolidesse, ministeeriumidesse, ettevõtetesse, rahvamajadesse, festivalide toimkondadesse.

Loe Tanel Veenre täismahus artiklit Päevalehe veebist