Eesti Kultuuri Kojas oli arutluse all kultuuripoliitika

23. november, 2011

alt11.-12. novembril pidas Eesti Kultuuri Koda Haapsalu kultuurikeskuses foorumi “Eesti vaimne julgeolek ja kultuuripoliitika põhisuunad”. Foorumi põhitähelepanu keskendus kultuuripoliitika arengusuundade koostamisele aastani 2020. Toome teieni Lääne Elu kokkuvõtted paneeldiskussioonidest.


Eesti valitsuse tegevuskava aastateks 2011-2015 näeb ette Eesti kultuuripoliitika põhialuste uuendamist. Et uus kultuuripoliitika oleks igakülgselt kultuuri ja loomemajandust toetav, teeb Eesti Kultuuri Koda koostööd valitsuse ning kultuuriavalikkusega, et sõnastada üksteise ootustele ja arvamustele tuginedes kultuuripoliitika uued arengusuunad aastani 2020 . Dokumendi koostamist koordineerib juhtrühm, kuhu kuuluvad Eesti Kultuuri Koja, Riigikantselei, Rahandusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi esindajad. Kultuurikojalt ja konkreetselt Haapsalu foorumilt oodatakse aga dokumendi esimese variandi jaoks ideid, ütles kultuuriminister Rein Lang.

Foorum andis osalejatele võimaluse kultuuripoliitika võtmeküsimustes kaasa rääkida. Foorumi juhatas reedel sisse  president Toomas Hendrik Ilves ning päev jätkus Kaarel Tarandi juhitud poliitikute vestlusringiga erakondade kultuuripoliitikast. Üles astusid Liisa-Ly Pakosta (riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liit), Mailis Reps (riigikogu liige, Keskerakond), Jaak Allik (Sotsiaaldemokraatlik erakond) ning kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond).

Kõik on kõigega seotud: kultuuri seosed teiste eluvaldkondadega

Kokkuvõtted reedestest paneel- ja vabadiskussioonidest

Kultuur ja rahvastik

Moderaator Kaarel Tarand, panelistid Hardo Aasmäe, Ülar Mark, Kristina Kuznetsova- Bogdanovitsh, Egge Kulbok-Lattik.

Oleme eesrindlik maa, seega pole eriti eeskujusid selles vallas võtta. Pole ka märkimisväärselt vahendeid rahvastiku taastoottmise toetuseks ega ka rahva kinnihoidmiseks. Eesti elanikkond väheneb lähema paarikümne aastaga, kui just immigratsioonilainet ei tule ja seda vähemalt eilne seltskond ei paistnud soovivat. Sama vääramatu on, et Eesti rahvastik vananeb. Elatustase ei saa kõige kõrgemaks, majandusimmigratsioon ilmselt

säilib. Nendest faktidest ka meie küsimused: kuidas linnastumise, vananemise ja rahvaarvu vähenemisega toime ulla?

Kultuur ja tehnoloogia

Moderaator Ville Jehe, panelistid Linnar Viik, Daniel Väärik, Hardo Aasmäe, Andrus Raudsalu.

Kolm inimest tegid üksteisest sõltumatult kodutööd ja valmistusid töötoaks. Huvitav oli see, et rääkisime kõik põhimõtteliselt samadest asjadest, märksõnaka tehnoloogiline determinism negatiivses mõttes.

Oht, mida me kardame: elektrooniliste munkade teke. Gutenbergi-eelsel ajal olid raamatud kloostrites ja mungad kujutasid neid ümber. Kui me sellega ei tegele, siis tekivad tehnoloogilised või elektroonilised mungad: graafikadisainerid,  programmeerijad, kasutajaliideste loojad, kes inertsist loovad vana uuele alusele, kuigi tegelikult võiks teha teisiti.

Teine suurem teema puudutas intellektuaalset omandit, autorikaitset: senised mudelid ei tööta, sest on oma aja ära elanud. Võtame või selle, kuidas üritatakse vidinatele kassetimaksu peale panna. Õnneks ei läinud see läbi. Selle asemel tuleks kulutada energiat, leidmaks uusi mudeleid. Maailmakogemus on näidanud, et Ameerikast pärit autorikaitsesüsteem ei tööta piisavalt efektiivselt.

Huvitav oli see, mis ei olnud küll tänase päeva eesmärk, aga leidsime üksikud lahendused: taaskasutus, kollektiivne looming, remix, groundfunding jms. Eesti kohta on hea näide, et seltskond otsustas Daniel Vääriku blogis, et tahaks teada, mis seal Occupy Wall Streetil Ameerikas täpselt toimub. Nädalaga kogusidlugejad 1 100 eurot ja ostsid lennukipileti, et oleks ka Eesti oma reporter köhal. Teine näide on, kui NO-teater läks Prantsusmaale festivalile ja tahtis kaasa võtta Mati Undi näidendi prantsuse keelde tõlgituna, aga ei saanud raha kokku. Ühe nädalaga tekitati NO-teatri sõprade list, kus aeti kokku 800 eurot ja näidend läks Prantsusmaale.

Suurem groundfundingu näide on Põhuteatri Lüleorgu viimine, summa 50 000 eurot. Tegelikult on tahe maksta olemas, seda peaks ka kultuur paremini ära käsutama. Üks lahendus, mida ehk avatud ruumis edasi aetakse, oli meie arust see, et suur osa sellest, mille jaoks on avalikku raha kulutatud, võiks olla palju vabamalt kättesaadav.

Kui riik on autori loomingut toetanud, siis me ei räägi 50-70 aastasest autoriõigusest, vaid pigem ühest-kahest aastast, sest paljudel aladel näitavad esimesed kaks aastat, kas sellel on menu või jääb see mõne aja pärast nagunii riiulitele.

Kultuur ja riik

Moderaator Ott Karulin, panelistid Andres Jõesaar, Maria- Kristiina Soomre.

Alustasime tagasihoidlikest püüetest kultuuri ja riiki defineerida. Üksikjuhtumite põhjal sai teha kaks üldistust: et ootused on muutunud. Ühelt poolt kultuuritarbijate omad, teiselt poolt on muutunud tegijate ootused riigi suhtes.  Võib väita, et kui iseseisvuse taastamise ajal olikogu rahvakultuur põhiliselt riigi omandis, riik oli omanik ja  tööandja, siis nüüd on see suhe muutunud, väga palju on vahevorme.

Üks põhiprobleeme on, et see, mida meie peame silmas kultuuri all, ei mahu enam ära kultuuriministeeriurm haldusalasse. Muuseumid tegutsevad juba hariduslikus võtmes, loov hariduse jms vallas. Siit küsimus: kuidas luua ministeeriumide vahel võrgustikud? Seda küsimust esitades tundus, et meie ei saa seda eriti muuta. Ainuke, mida valitsuses kuulatakse, on: kui lüüa rusikas lauale ja öelda, et see on oluline. Ehk siis tuleb teha avalikkuses kära.

Teiseks: kui valdkond  on muutunud väga oluliseks, määratakse kultuuriministriks tugev poliiti, kes jõuaks oma ministeeriumi eest seista. Järeldus: kui põhiseaduse järgi on Eesti riigi peamine eesmärk Eesti rahva ja kultuuri säilimine, siis see saavutatakse ikkagi siis, kui tagatakse inimressurss.

Kultuur ja haridus

Moderaator Ando Kiviberg, panelistid Andrei Hvostov, Andres Tali, Ülle Raud

Küsimus oli, kuidas saaks Kultuurikoda olla ühendavaks sillaks kultuuri ja haridusvaldkonna vahel.

Hariduse võtmesõna on lastes huvi tekitada ja seda eelkõige isikliku eeskujuga. Esiteks: mida mitmekesisem, avaram võilaiapõhjalisem baas ehk siis huviharidus, seda rohkem on tulemas tippe. Tänane baas tippe eriti ei  toida.

Teiseks: Eesti haridus on faktipõhine, mis pärsib nii huvi tekkimist kui ka tervikpildi loomist. Faktipõhine  lähenemine tuleks asendada seostepõhisega.

Kolmandaks keskendusime, nagu viimasel ajal tavaks, õpetajatele, ülekoormusele. Väidetavalt on õpetaja töömaht nädalas 50 tundi ja tal ei jää enese harimiseks ega täiendamiseks aega, mis võib tähendada, et näiteks kirjandusõpetaja ei ole kursis uudiskirjanduse või uute tendentsidega kirjanduses.

Praegu domineerib ühiskonnas õpetaja kui teenindaja staatus. Meie ettepanek on, et õpetajat tuleks käsitleda loovisikuna. Nende töö on väga loominguline. Tuli välja kaks praktilist lahendust, mida saab hakata ellu viima nii kultuurikoda kui ka riik: loovisikud peaksid regulaarselt õpetajatega kohtuma, näiteks nädalavahetuseti, ja andma ülevaateid loometegevusestvõikaasaegsetest tendentsidest, et kohtuksid nii loojad kui ka õpetajad.

Eraldi õpilastele on Kultuurikoja töörühm ,,Elamusaasta”, mille idee on, et üle Eesti korraldada loovisikute külastusi koolidesse ja tundidesse, kus nad räägiksid oma elamustest, mis on neid kunagi inspireerinud ja oli ajendiks nende karjääris ja loomingus üldse. Loovisikute ülesanne võiks olla inspireerida kogu koolisüsteemi, nii õpetajat kui ka õpilast, ja Kultuurikoda võiks olla sild nende vahel.

Kultuur ja majandus

Moderaator Peeter Jalakas, panelistid HansH. Luik, Heldur Meerits, Tarmo Jüriso.

Arvati, et loomingulised liidud võiks olla teistelgi elualadel. Siis tekkis mõte, et kunstis ühes otsas võiksid olla turureeglitele vastavad teosed, mis suudaksid ise ära elada — seda arvamust sai küll ruttu korrigeeritud. Siis arvati, et kuna üldine varaline seis lähiaastatel halveneb ja tuleb valmis olla üldiselt kehvemaks seisuks, jäävadki tõenaoliseltt järgnevatel aastatel ellu vaid elujõulisemad asjad.

Siis räägiti vahetegemisest kõrgkultuuri ja meelelahutuse vahel ja ikka selles võtmes, miks käibemaksuerisus kaotati. Et nagu poleks võimalik kõrgkultuuril ja meelelahutusel vahet teha. Üsna üksmeelselt leiti, et on võimalik. Vahetegemiseks ja üleüldse, et anda inimestele tuge ja tuua kultuuri rahastamisse värskust, tundus, et oleks hea luua spetsialistide þüriid, kes aitaksid rahastamisotsuseid teha. Kaasata tuleks ka teiste elualade inimesi ja kindlasti ka publikut. See oli mõte, mis tekitas elavat vastukaja ja on lootus, et seda arendadakse edasi.

Natuke oli kurtmist dekadentsi üle. Erutas loomemajandusega kaasnev püüd kirjeldada majandusterminitega kunsti, kultuuri ja elu laiemalt. See on ohtlik tee, sellele tuleks resoluutselt vastu astuda.
allikas Lääne Elu

————————————————————

Kultuurifoorumist võttis osa 203 kultuurivaldkonna tegijat.

Eesti Kultuuri Koda ühendab ligi 200 kultuuriga seotud üksikisikut ja organisatsiooni. Organisatsiooni liikmelisus on vabatahtlik ja avatud kõigile huvilistele.  Kultuuri Koja sisuline töö toimub läbi organisatsiooni liikmete poolt algatatud töögruppide.

Ülevaade kultuuripoliitika arengusuundade tööst ja dokumentidest on jälgitav veebilehel www.kultuuripoliitika.ee . Hiljemalt 30. novembriks oodatakse kommentaare ja ettepanekuid arengusuundade dokumendile aadressil jorma.sarv@kul.ee ning läbi www.kultuuripoliitika.ee veebilehe.

Eesti Kultuuri Koda asutati 22. veebruaril 2011 kinos Sõprus, et ühendada loomingulise tausta või huvidega juriidilisi ja eraisikuid, kelle soov on Eesti kultuuri sisemise jõu ja ühiskondliku kõnekuse hoidmine ning parandamine läbi regulaarse avatud arutelu. Asutatud koda on võtnud nõuks koguda, analüüsida ja mõtestada kultuurialast informatsiooni, arutleda kultuuri ühiskondliku rolli ja väärtustamise üle ning teha tihedat koostööd seadusandliku võimu, täitevvõimu, majandus- , haridusasutuste ja poliitiliste institutsioonidega, erialaliitudega ja muude kultuurivaldkonda esindavate organisatsioonidega.

MTÜ Loov Eesti on Eesti Kultuuri Koja liige. 
www.kultuurikoda.eu