Eesti Vabariik 100 mängufilmide konkurss tõstab esile uue põlvkonna filmitegijad

29. märts, 2016

Eesti Vabariik 100 mängufilmide konkursil tootmistoetuse pälvinud projektide autorid on pea kõik täispika mängufilmi debütandid, kes esindavad uue põlvkonna filmitegijaid, võttis Eesti Filmi Instituut (EFI) esmaspäeval kokku enam kui kolm aastat kestnud konkursi lõplikud tulemused.

EFI otsustas toetada filme „Tõde ja õigus“, režissöör Tanel Toom (toetus 2,187 miljonit eurot), „Seltsimees laps“, režissöör Moonika Siimets (toetus 1,2 miljonit eurot), „Põrgu Jaan“, režissöör Kaur Kokk (toetus 1,2 miljonit eurot), „Võta või jäta“, režissöör Liina Triškina-Vanhatalo (toetus 720 000 eurot) ja lastefilmi „Eia jõulud Tondikakul“, režissöör Anu Aun (toetus 837 000 eurot).

„Kõigi filmide autorid peale Anu Auna on küll debütandid, kes teevad oma esimest täispikka filmi, samas on aga tegemist nii professionaalselt kui ka kunstiliselt väga küpsete loojatega,“ ütles taotlusi hinnanud ekspertkomisjoni liige, Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali direktor ja filmiteadlane Tiina Lokk võidufilmide häid stsenaariume ja kõrget ettevalmistuse taset esile tõstes. „Meie ette astub uus põlvkond kinematografiste, kes on noored, andekad, originaalsed ja oi kui näljased! Mul ei ole ammu olnud õnne näha ja lugeda nii huvitavaid ja hästi ette valmistatud projekte.“

Tootmistaotlusi hindasid ekspertkomisjonis lisaks Tiina Lokile veel Eesti Vabariik 100 juhtrühma esimees ja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, filmilevitaja Lauri Kaare, EFI peaprodutsent Piret Tibbo-Hudgins ja EFI eelarveekspert Endel Koplimets.

„Filmide valikus on tunda ajalist ja temaatilist haaret – sajanditetagusest surutisest kuni päris meie aja ja meie probleemideni, tegijad pole löönud risti ette ei suure klassika ega moodsamagi ekraniseerimisel,“ ütles Toomas Kiho, kelle sõnul võib Eesti oma riigi sajandal sünnipäeval saada valitud projektide õnnestumise korral nii mõnegi uue filmiklassikateose. „Loodavad filmid haaravad ka mitut põlvkonda, nii vanu kui noori. Ja eriti kiiduväärselt lapsi, kes on kasvava põlvena meie eritähelepanu all.“

Detsembris 2012 välja kuulutatud konkursi esimesse vooru juunis 2013 laekus 165 filmiideed, millest 17 paremat kirjutati stsenaariumiteks oktoobriks 2014. Stsenaariumitest jäi omakorda sõelale üheksa tugevamat projekti, mille loominguline arendus kestis 2015. aasta oktoobri alguseni. Samal kuul andis filmidele kunstilise hinnangu Eesti Vabariik 100 žürii, tõstes esile kuut filmi.

Tootmistoetuse taotluse esitamise võimalus Eesti Filmi Instituudile oli kõigil arendusperioodi lõpetanud projektidel. Eesti Vabariik 100 pikkade animafilmide vooru 7. detsembril 2015 esitati üks taotlus, mis ka rahuldati. Tootmistoetuse sai „Lotte ja kadunud lohed“, režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits (1,5 miljonit eurot). Eesti Vabariik 100 mängufilmide vooru 22. veebruaril 2016 laekus seitse taotlust, neist tootmistoetuse sai viis filmiprojekti.

Eesti Vabariik 100 anima- ja mängufilmid jõuavad kinoekraanidele ajavahemikus 2018 veebruar kuni 2019 veebruar.

 

Lisamaterjal

Väljavõtteid ekspertkomisjoni hinnangutest filmidele:

„Tõde ja õigus“, stsenarist ja režissöör Tanel Toom Nõudliku ja mahuka kirjandusteose üleviimist filmikeelde võib pidada harukordselt õnnestunuks. Autor on säilitanud algteksti suuruse, ajaskaala ja stiili, aga loonud samas täiesti autonoomse ja tervikliku kinematograafilise käsikirja. Loo peateemaks tõuseb töö ja perekonna vahekord läbi mitmekihiliste ja komplitseeritud suhete, faabulate ja alafaabulate. Stsenaariumi struktuur ning viis teemat käsitleda mõjuvad värske ja kaasaegsena, dialoog täpse, ajastutruu ja kohati ootamatult humoorikana. Lugu on meisterlikult üles ehitatud ja karakteriseeritud ning sellel on teatud westernlikku laadi, kus pilt tõmmatakse vahel hästi suureks ning ta omandab filosoofilise dimensiooni – vastastikku seisavad inimesed ja loodus. Eriti hakkab elama Vargamäe ise, vaatab pealt, ähvardab, töötab kaasa ja vastu.

„Seltsimees laps“, stsenarist ja režissöör Moonika Siimets Leelo Tungla menukatel autobiograafiliste teostel „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ning „Samet ja saepuru“ põhinev filmilugu näitab traagilist repressioonide aega läbi väikese lapse silmade. Tulemuseks on stalinliku hirmuajastu ootamatu ja originaalne interpreteering.  Stsenaarium on kirjutatud küpse tunnetusega, kus peateemana tõuseb esile iseendaks jäämine ka kõige väljapääsmatumates olukordades. Kõlama jääb aga teinegi leitmotiiv: kahepalgelises maailmas on võimatu olla hea laps, üldisemalt hea inimene. Lugu jutustakse peamiselt läbi lapse silmade ja tunnetuse, kuidas tema tajub maailma – emotsionaalsemalt, võimendatumalt, detailidele keskendunumalt, vahel ka juhuslikumalt. Sotsrealistlik suurejoonelisus võib hetkega omandada iroonilise värvingu.

„Põrgu Jaan“, stsenarist ja režissöör Kaur Kokk Lummava atmosfääriga filmi tegevus leiab aset Põhjasõja järgsel Eestimaal 18. sajandi alguses, mil äsja läbielatud hukatuslikud sündmused hakkavad mõjutama hierarhilisi ja ühiskondlikke suhteid. Rahvariismed rändavad, terve mõistus hägustub ja jõuliselt kerkib esile usk – kas siis hääbuvasse maailmakorda või hoopis uutesse päästjatesse. Loo tugevus ja olulisus ei seisne ainult inimeste hingeseisundi mitmekülgses avamises, vaid see mõtestab üldisemalt elu olemust kriisiaegsel ajal. Sedasi mõelduna luuakse ka otsesed viited tänasesse päeva. Inimest ja maailmakorda tuleb hakata uuesti defineerima. Huvitaval kombel tõuseb selles kaoses esile aga veel üks kaunis moment – puhas, inimlik ja seisusteülene kaastunne ning lootus. Minimalistlikult karge pildikeelega filmi toneerivad sõjajärgsete ikaldusaastate räsitus ja paigalseisu kujutava olustiku graafilisus.

 

„Võta või jäta“, stsenarist ja režissöör Liina Triškina-Vanhatalo Eluline ja aus lugu jutustab midagi väga olulist meie tänasest päevast, mil väljaränne, uued peremudelid, üksikvanemlus ja soorollide muutumine hakkavad välja vahetama juurdunud moraalinorme. Mis teeb aga selle loo eriliseks, on valitud peategelane ja situatsioon. Lugu räägib vastsündinud last üksi kasvatavast vanemast, aga peategelaseks on siin hoopis noor mees – lihtne ehitaja.  Tegemist on dramaturgiliselt ainulaadselt hästi valitud olukorraga, kus kõige argisem karakter peab hakkama saama millegi erakordsega. Režii peamisteks märksõnadeks tõusevad kohalolek, orgaanika, osalemine, mitte vaatlemine, filigraanne reaktsioon ja pildiline kergus. Filmi tekitab usutavasti vastukaja ja diskussioone Eesti ühiskonnas.

 

„Eia jõulud Tondikakul“, stsenarist ja režissöör Anu Aun EV100 konkursi ainukesel laste mängufilmil on potentsiaali saada Eesti oma jõulufilmiks. Kuigi täiesti reaalsete, eluliste ja oluliste sündmustega, on tegemist siiski südamliku muinasjutuhõngulise lastefilmiga elu põhiväärtustest. Temaatilises plaanis räägib lugu lapse igatsusest tervikliku perekonna järele, aga mitte vähem tähtis ei ole ka teine alateema: kunagi ei ole hilja oma eluvaateid või põhimõtteid korrigeerida. Filmi olulisimaks keskkonnaks tõuseb põlismets, aga kui Euroopa muinasjuttudes on mets hirmuäratav koht, siis selles loos (eestlaste jaoks) pakub mets hoopis kaitset, tuge ja rahu. Muidugi tahavad lapsed vaadata lugusid, kus on seiklust, põnevust ja natuke nalja, aga kõige selle keskel igatsevad nad enim elada kaasa tegelastele, kelle mured ja rõõmud on niisama päris nagu nad ise. Just sellise loo ja tegelastega on antud juhul tegu.