Fututuba: Mäng on suure inimese töö

Arvutimängud on heitmas endalt lapsikuse rüüd ja suurimaks meelelahutustööstuse haruks tõusnuna on muutunud tõsiseltvõetavaks ilmategijaks „suures“ majanduses. Sidudes nii tehnilisi oskuseid kui loovust on see üks märgilisem eri valdkondi siduv uue ajastu hübriidäri. Tavapäraseid ärimudeleid lammutades on avanenud hulk võimalusi värsketele tegijatele, ent silmitsi seistakse ka täiesti uute väljakutsetega edu saavutamisel.

Arvutimängud on Eestis endiselt subkultuuri seisuses, ent märke sealt väljamurdmisest leidub siingi – esialgu erandlike edulugude näol, aga on näha soovi asja laiemalt ette võtta, seda enam kui kasusaajate ring võib arendajatest ja mänguritest märksa laiem olla hoopis üllatavates eluvaldkondades.

Isegi Briti saartel (mis arvutimängude osas maailmas esirinnas) leitakse, et mängutööstus vajab uute väljakutsetega hakkama saamiseks tuge ja osapoolte koostööd. Briti arengufondi NESTA hiljuti avaldatud raportite „Playing the Game“(Mängides mängu) ja „Next Gen.“ (Järgmine gen.) keskmes on näiteks haridusuuendused. Samas kui iirlaste Forfasi väljaantud ülevaade „The Games Sector in Ireland: An Action plan for Growth“ (Iirimaa mängutööstus: tegevuskava kasvuks) kirjeldab ülevaatlikult selle äri selliseid kasvumootoreid ja aina globaliseeruvamaid väljakutseid nagu uued ärimudelid, teistsugused mängud, muutuvad kliendisegmendid, arendusplatvormide mitmekesisus ning privaatsususe kaitse.

Digimängude maailmavallutus
Meelelahutustööstuse osana möödusid arvutimängud¹ käibenumbrite poolest juba aastaid tagasi nii filmi- kui muusikaärist, seda nii suurimatel turgudel nagu USA ja Suurbritannia kui ka ülemaailmses arvestuses. Sellele vaatamata ei peeta mänguäri samaväärselt tõsiseltvõetavaks kui eelmainituid sõsarharusid. Loomulikult koosneb mängutööstuski paljudest allharudest: lauamängudest internetipilves mängitavate sotsiaalmängudeni. Rahvusvahelise konsultatsioonifirma PWC hinnagul ongi kiireimad kasvajad nende hulgas just digitaalsed mängud – onlain ja mobiilimängud, mille oodatav aastakasv 2011-15 on vastavalt 15% ja 11% võrreldes näiteks PlayStation, Xbox jt konsoolide 4,4% ja arvuti- ehk nn karbismüüdavate mängude negatiivse -1,7%-ga (Global Entertainment and Media Outlook 2011-2015, PWC, 2011).

Nende kiirete arenejate kasvutuules sünnivad täiesti uued turud. Üheks ilmekaks näiteks on virtuaalkaubad (ingl k virtual goods). Nullidest ja ühtedest koosnevate mõõkade, porgandite, tervisepakkide jms käive maailmas on uuringufirma In-Stat andmetel jõudnud võrreldavasse suurusjärku Eesti riigieelarvega ehk 8 miljardi dollarini (siin ja edaspidi on juttu USA dollaritest) ja moodustab üsna märkimisväärne osa üleilmsest 60+ miljardilisest arvutimängude turust. Facebookis FarmVille, MafiaWars, CityVille jt mänge pakkuv Zynga jõudis vaid nelja aastaga miljardidollarilise käibeni, tõukas oma turuväärtusega seni arvutimängude turul trooninud Electronic Arts’i ja tegi seda kõike just virtuaalkaupade abil.  Selliseid suuremaid muutusi mängutööstuses ajendavad Forfasi ekspertide hinnangul uued ärimudelid, tarbija käitumine ja tehnoloogia areng. Viimasest tuleb hiljem pisut pikemalt juttu, aga kahest esimesest siinkohal paari sõnaga lähemalt.

Kiire kasv puudutab eelkõige neid alasid, mille ärimudeleid on tehnika areng enim raputanud. Tavaliselt tähendab see senitoiminud väärtusahelas kliendini jõudmisel arendajatele ja kirjastajatele järgnenud levitajate ning jaemüüjate vahelejätmist. Asendus on toimunud digitaalsete levikanalite (interneti allalaadimised, pilvepõhine levi, sotsiaalvõrgustikud) abil, mis on käinud käsikäes mängude olemuse muutumisega neis. Kuna varem mängiti arvutimänge peamiselt üksinda lauaarvutis või telekas, siis spetsialiseerunud poodides püüti tõsist mängijat e geimerit – tüüpiliselt 20-30 a mees. Nüüd on aga mängud seltskondlikud, isegi massilised ja nad on sisenenud nii elutuppa kui jõudnud ka tänavale – mobiilidesse. Seda tehes on jõutud uute sihtrühmadeni (naised, keskealised, vähekindlustatud, arengumaade elanikud) ja kasvatatud onlain ning mobiiliturge mitmekordseks.

Viimase paarikümne aasta jooksul keskendus arvutimängu loomeprotsess aina rohkem „kassahittidele”, mille väljatöötamisele kulub 2-3 aasta jooksul €3-30 miljonit. Täna on sellise “lõpeta ja unusta”² tootmise kõrval aina enam mõne kuuga ja 30-200 tuhande euroga loodavad kergemakaalulised mängud (ingl k casual games). Need paisatakse turule võimalikult kiiresti ja arendamist (uutele platvormidele, uutele tasemetele jne) jätkatakse mängijatebaasi kasvades paljuski neilt saadava tagasiside põhjal (a la Angry Birds). Ehkki nö suurmängud (tavaliselt mängukonsoolidele mõeldud karbitooted) toovad raha sisse tippfilmidega võrreldavalt (nt filmi „Kariibi mere piraadid: võõrastel vetel” üleilmne kassa oli 2011 aasta edetabelis 1,3 mld dollarit vs „Call of Duty: Modern Warfare 3” sõjamäng purustas mullu kassarekordeid teenides kuue nädalaga 1,1 mld dollarit), on nende megamängude osakaal turul järk-järgult ja kindlalt vähenemas. Tarbijate käitumine on tõestanud, et piisavalt suurt kliendibaasi haarates (nt FarmVille’il on 61 miljonit igakuist aktiivset kasutajat) on mikromaksetega võimalik teenida rohkemgi kui kalleid konsoolimänge müües.

Kui tarbijabaasi laienemine ja mitmekesistumine toob kaasa muutumise tarbijakäitumises ja ärimudelites, siis arvutimängude sektorit mõjutavad ja tõukavad tagant eelkõige neli peamist tehnoloogiaarengu trendi:
1. Digi-jaotuskanalite jätkuv areng – igal hetkel kättesaadav mängimise võimalus levib koos mobiiltelefonide ja teiste kaasaskantavate seadmete arenguga, mis kasutavad ära pilvarvutuse võimalusi. Kui seni domineerisid mobiiliturul Apple’i operatsioonisüsteemil iOS põhinevad seadmed, siis Business Insight’i andmetel sai 2010. a Google’i Android suuremarvulisemaks (The Video Game Industry Outlook, Business Insights, 2011). Nutiseadmete kasutajaskond maailmas on tõusnud miljardini (internetikasutajaid samas 2,3 miljardit) ja näiteks Indias möödus mobiilse interneti andmesidemaht tänavu kevadel tavaarvutite liiklusmahust olles ilmselt esimene märk mujalgi peatselt toimuvast (samal teemal on ka üks varasem Fututoa lugu).
2. Tõsised mängud (ingl k serious games) – on harivad, oskuseid harjutavad ning muudel eesmärkidel kui meelelahutus loodavad ning kasutatavad mängud. Need on äri- (nt lennukoolitus) ja riigisektoris (nt riigikaitses simulatsioonid) aina levinumad kulukaid reaalelulisi harjutusi asendavad tööriistad. Üks kirurgide hulgas tehtud uuringjäreldas, et paremad oskused videomängude mängimisel on seotud suurema osavusega laparoskoopiliste lõikuste (st väikeste avauste kaudu tehtavad operatsioonid) läbiviimisel. Hariduseski pöördutakse õpilaste huvi tõstmisel aina tihemini mänguliste lahenduste poole. Nii on kuus sellealasest kaheksast teaduslikust uuringust leidnud videomängude kasutamisel matemaatika õpetamisel positiivse efekti (ülejäänud kaks demonstreerisid nii positiivseid kui negatiivseid tulemusi) (Nesta, Next Gen.). Sama motiivi mängude kasutamata potentsiaalist arendas ka Kristjan Port oma ettekandes tänavutalvisel tulevikuõppimise seminaril Tallinna Ülikoolis. Kellel vaba veerandtund, tasub vaadata Jane McGonigal’i tempokat etteastet 2010. a TED-konverentsil sellest, kuidas tõsised mängud võivad päästa maailma.

3. Kasutaja loodud sisu (ingl k user generated content) – juba praegu võimaldavad paljud mängud ja mängu-app’id kasutajatel neisse oma panust anda uute tegelaste, tasemete, süžeekäikude jmt kaudu. Mängutootjatest on Lego üks sagedamini toodud näide rahvahanke (ingl k crowdsourcing) toimimisest uue toote (nt „Mindstorm NXT“, “MadeByMe”) väljaarendamisel ja turustamisel. Kuna mänguloojad saavad sellest lähenemisest kasu värskete ideede ja kokkuhoitud arenduskulude näol, siis on see trend mänguturul alles hoogu sisse saamas ning kasvab märkimisväärselt.
4. Tehnoloogiline innovatsioon – Nintendo Wii ja Xbox Kinect mängukonsoolid sümboliseerivad güroskoobi jt liikumisandurite abil toimunud revolutsiooni mängude maailmas. Neile on lisandumas ümbruskonna konteksti arvestamine mängimisel selliste tehnoloogiate nagu mobiilne täiendatud reaalsus (ingl k mobile augmented reality) ja asukoha-põhised mobiilimängud (ingl k location based mobile games) abil. Kaugel pole ka 3D mängude laiem levik, mida toetavad nii internetikiiruste kasv (peamiselt lairiba leviku tulemusel) kui meediaplatvormide konvergents (nt TV+internet).

Nende võimaluste ärakasutamisel seistakse silmitsi mitmete väljakutsetega:

• Arenduskulude kasv – tehnoloogia areng pakub uusi võimalusi nii ekraanigraafikas kui ka muude tehnoloogiate abil (3D mängud, sotsiaalvõrgustike mängud) parema mänguelamuse saamisel. Sellega sammu pidamiseks on tüüpilise konsoolimängu arendus tõusnud umbes 100 inimese aastasest tööst 150 inimese ja kahe aastani uue generatsiooni mängumasinatel. Arvestades, et panused on suured (25 mängu võtavad turult poole müügitulust), on ka ebaõnnestumise risk kasvanud. Seda maandataksegi uute tegijate poolt odavamate “kergekaaluliste” mängudega.
• Platvormide fragmenteerumine – nii nagu arvutite (PC vs Mac) ja konsoolide puhul (Xbox vs Wii vs PS), nii ka mobiilide ja tahvelarvutite hulgas (iOS vs Android) võistlevad erinevad keskkonnad. Seni kuni turg pole võitjat välja selgitanud, peavad kasumit maksimeerida soovivad mänguarendajad panustama nii paljudele neist kui võimalik. See omakorda suurendab loomulikult arendajate kulusid ja riske.
• Infoturve ja privaatsus – seda mööda, kuidas aina enam võrgus mängitakse, kasvavad ka turvalisusega seotud mured. Andmelekked, identiteedivargus ja filtrimull (ingl k filter bubble e otsimootorite, sotsiaalvõrgustike jt andmeagregaatorite poolt kogutavad kõikvõimalikud andmed inimese harjumuste, eelistuste, tegutsemisajaloo jms kohta), on asjad millega mänguloojad peavad mänge disainides aina enam arvestama. Nii läks ajakirja Forbes kirjeldusel näiteks PlayStation Network’i mullune sissehäkkimine ja 77 miljoni kasutaja andmete leke Sony’le maksma 177 miljonit dollarit (rääkimata kahjustatud reputatsioonist ja kaotatud turuosast).
• Autorikaitse – võtmesõnaks on siin tasakaal autoriõiguste omanike kaitse ja ülejäänutele taaskasutusvõimaluse andmise vahel. Kui esimene pakub loojatele kindlustunnet sissetulekute osas ja motiveerib kaitse toimimisel edaspidigi looma, siis teisest küljest eeldatakse (kasutajate poolt) aina enam võimalusi loodu modifitseerimiseks, edasiarendamiseks ja selle põhjal uue loomiseks. Olukorda komplitseerib nii mitme erineva autoriõigusseadusega arvestamise vajadus, kui mitmes jurisdiktsioonis mänguarendaja oma loodut levitada soovib.
• Mobiilivõrkude läbilaskevõime – jõuab nõudlusega samale tasemele umbes 2013. a keskpaigaks³ sedamööda kuidas multimeedia ja mängud muutuvad mobiiliseadmetes populaarsemaks. Olukorda leevendab 4G ja teiste kiirete andmesidetehnoloogiate (sh 4G-d sissejuhatavad WiMAX ja LTE) kasutuselevõtt. Arvestades lairibaühenduste seni madalat 25%-st levikumäära OECD riikides, on nõudlusel veel palju kasvuruumi. Samas suurendab see klientide ootuseid kiirematele ja mahukamatele ühendustele ka andmesidepakkujate poolt.
• Märkused:
  ¹ – Põhja-Ameerikas peetakse videomängudest rääkides silmas kogu interaktiivset mängutööstust, mille alla kuuluvad ka arvutimängud. Siin loos peame mängutööstusest rääkides silmas digitaalsete mängude (olgu need siis loodud lauaarvutile, internetimänguna, mängukonsoolile, mobiilile või siis eradiseisvale mängukioskile) loomist ja levitamist.
  ² –„lõpeta ja unusta“ tootmine e ingl k „fire and forget“, st mille puhul arendustöö lõpetatakse ühel hetkel ja toode paisatakse turule ning edasi on juba turundajate ja müüjate rida, millesse mänguarendajad enam ei sekku.
  ³ – New Scientist, Jammed; the Impending Wireless Crunch could Stop your Cellphone in its Tracks, 30.10.2010, lk 45.

http://www.fututuba.ee/