HEI: Innovaatilisi disainkotte arendav osaühing Sumka sai EAS-ilt innovatsiooniosaku toetust

„Disainer peab tegema oma firma, sest muidu jääb ta töötuks,” ütleb osaühingu Sumka omanik Mari Aruoja. „Ja maailmas ringi reisides olen aru saanud, et sama asi kehtib ka mujal maailmas. Disainer ei saa lootma jääda, et keegi su palga peale võtab. Näiteks käisin mõni aeg tagasi Islandil ja küsisin sealsetelt disaineritelt – miks ja kuidas te oma firma tegite. Sama vastus kõlas.”

Aruoja ongi disainer, kes nüüd juba rohkem aasta oma ettevõttega toimetab: disainib, toodab ja müüb naiste aksessuaare, peamiselt kotte. Täpsemalt kirjeldades näeb see protsess välja nii, et Aruoja disainib. Siis otsib allhankijad – nemad toodavad, õmblevad, lõikavad. Ja lõpuks kõige raskem osa – Aruoja üritab oma kotte maha müüa. Kõige esimese asjana hakkas Aruoja tegema taaskasutatud materjalidest, vanadest kampsunitest naistele mõeldud kotte. „Praegu ma selles liinis enam nii aktiivne pole, mõte pole täielikult ka maha maetud, kuid sellisel viisil kottide tegemine on väga raske,” lisab Aruoja. Lihtsalt nende kasutatud kampsunite leidmine oli kohutavalt ressursi- ja ajakulukas, sisuliselt ükshaaval tuli kampsuneid mööda linna üles otsida. „See muutus mõttetuks,” ütleb Aruoja.

Oktoobris keskpaigas sai Aruoja ettevõte osaühing Sumka EAS-ilt sada tuhat krooni innovatsiooniosaku toetust uute kottide disainimiseks. Töö teeb (ja raha saab endale) Eesti Kunstiakadeemia. Osaku taotlemine polnud keeruline, räägib Aruoja, vähe paberimäärimist. Protsess pole muidugi veel läbi, ka mingi osa bürokraatiat seisab ees – aruandlus järgneb, mudelid peavad selle aasta lõpus valmis olema. Aruoja partneriks selles projektis on üks sporditarvete firma, nende poolt tulebki uutmoodi materjal – vahtkummilaadne, vett mitte-läbilaskev materjal, millega kunstiakadeemia nahaosakond saab disainima ja katsetama hakata. „Ma olen ise kunstiakadeemia taustaga, tean kuidas nad töötavad, teadsin, kelle poole pöörduda, teadsin mida neilt oodata,” ütleb Aruoja. „Minu partnerfirmal sellist kogemust pole. Sain aru, et kui nemad oleks hakanud kunstiakadeemiaga üksi asju ajama, oleks see väga raske olnud.” See iseloomustab ühte innovatsiooniosaku eesmärki – viia kokku ettevõtjaid ja akadeemilist poolt, õpetada nad koostööd tegema.

„Väikeettevõtja elu pudelikaeladest koosnebki,” muigab Aruoja oma lühikese ettevõtluskogemuse kohta. Kõike peab tegema üksinda, sest inimesi palgata ei jõua, sissetulekuid ju pole, üksi aga kõike ei suuda ja ei oska. Natuke nagu nõiaring. Üks suuri pudelikaelu on see, kus kohas ja kuidas müüa. Aruoja tegutses Rotermanni kvartalis loovalal. „Aga tulin ära, sest inimesed ei käinud, üldse firmad kadusid sealt pidevalt. Pole ju mõtet üüri maksta, kui kliente pole,” lisab Aruoja. Uue projektiga, sellega, mida nüüd innovatsiooniosaku toel tehakse, on eesmärgiks ka natuke rohkem massiturule minna. „Päris Selveri lettide jaoks tegema ei hakka, kuid nii eksklusiivsed nagu need taaskasutatud kampsunitest tehtud kotid, nii ka enam pole. Tahaks rohkem praktilise poole minna,” ütleb Aruoja.

Disainerist ettevõtjal on ka väga selge teadmine, kuidas ta välisturgudele läheb. See on väga kindel eesmärk, kuid mingitesse imenippidesse ja ekspordistrateegiatesse ta ei usu. Oma jalad ja oma pea peavad ekspordistrateegia ära tegema. Ja tegelikult Aruoja juba ekspordibki ning väga konkreetsel viisil. „Ühes Norra linnas. Käin poodides. Vaatan, mida nad müüvad. Räägin nendega, mida nad tahaksid müüa. Ja pakun oma tooteid,” ütleb Aruoja. Nii lihtne ja nii konkreetne see ongi.

Saidbaar
Disainer vaatab teistmoodi
Heiki Zoova, kunstiakadeemia tootedisaini osakonna juhataja
Peale selle, et ettevõtjad saavad sellest mingit kasu ja meie saame mingit tasu, on kõige tähtsam innovatsiooniosaku puhul hoopiski ehk see pedagoogiline moment – kuidas ettevõtja ja disainer koos tööd tegema panna. Kuidas kahte maailma ühendada.

Ma ehk natuke liialdan, aga kui ettevõtja kunstiakadeemiasse sisse astub, siis on tal väga konkreetne ettekujutus: need on inimesed, kes purki *****ad. Purki asja tegemine on ehk kunstniku eneseväljendus, kuid disainer vaatab asju teistmoodi – mismoodi see purk välja näeb, kuidas seda purki avada, kuidas see purk riiulile mahub. Ettevõtjatega me tegelikult alustame alati juttu just sellest, et räägime mida disainerid teevad ja see on hoopis midagi muud kui purki tegemine.

Teisalt on selge ka see, et ega ka meie inimestel, üliõpilastel ole alati ettekujutust sellest, kuidas üks firma töötavad. Samamoodi õpetame üliõpilasi neil teemadel, tahame disaineritele näidata ka seda, kuidas insenerid asju näevad.

Meil on pragu 5–6 innovatsiooniosaku projekti pooleli, kokku oleme teinud ehk 20. Koostöö arendamine ja üksteise õpetamine ettevõtluse ja akadeemia vahel ongi ehk kõige olulisem.