Indrek Ibrus Sirbis: Kultuuriprogrammid ja ideoloogiad

11. veebruar, 2011

altIndrek Ibrus kirjutab Sirbis autoriõigusest ning  kultuuripoliitikatest.

Mida jõulisem on autoriõigus, seda piiratum on üldine juurdepääs kultuuriloomele.

Tuleb tunnistada, et Eesti valimisprogrammide žanr on mulle võõras. Seda enam oli programmide kultuuripoliitika osadega tutvumine huvitav õppetund. Üllatuseks oli nende tekstide kohati väga minimalistlik ja läbi kirjutamata vorm. Probleem ei seisne ainult triviaalses loosunglikkuses. Vahest ehk tõsisemgi puudus on esitatud lubaduste argumenteerimatus ja  hägune motiveeritus, süsteemitus. Kultuuripoliitika vahendite mõningase tundjana oleksin erakondadelt oodanud palju enamat orgaanilisust: konkreetsest maailmavaatest lähtuvate kultuuripoliitika põhimõtete esitamist ning omakorda viimaste baasil selgete lähiaastate strateegia väljajoonistamist. Ilma meta- ja algtasandi valiku seostamiseta on ju paratamatult suur oht, et esitatu ei mõju ülemäära loogilise ja usaldusväärsena. Nii, on kahjuks mõnelgi  juhul läinud.

Just toodud puuduste tõttu pole ma lähtunud esitatud programmide omavahelisest  pragmaatilisest võrdlusest vaid eesmärgist dekonstrueerida programmid nii kultuuripoliitika üldtunnustatud universaal-printsiipide kui ka aktuaalsete probleemide taustal. Eesmärk on arutleda, millised need tekstid ehk võinuksid olla, arvestades üleilmseid suundumusi, ning otsida neist siiski tugipunkte, mille abil neid laiemate arengutendentsidega suhestada ning ideoloogiliselt määratleda.

Kultuuripoliitika konfliktiteljed

Millised on peamised kultuuripoliitika konfliktiteljed, mille pinnalt programmide ideoloogilist  positsiooni hinnata? Skitseerin siin mõned peamised. Esiteks, autor versus juurdepääs. Autor kui üksik loovisik, kui kogu kultuuriloome müstiline lähtepunkt. Juurdepääs kui vähem kindlustatutele võimalikult hõlpsaks tehtud võimalus kasutada väärtuslikuks peetavat kultuuriloomet. Need kaks asja ei välista teineteist põhimõtteliselt, enamik valitsusi jm otsustajaid balansseerivadki nende vahel, toetades mõlemat. Samas määratleb ideoloogilise  positsiooni see, kummale poole kaalukauss kalduma kipub. Vasakpoolsed erakonnad panevad rõhu vähem kindlustatute võimalustele kvaliteetkultuurist osa saada, selle loomes osaleda. Eeldus seejuures on ka, et toetus juurdepääsule (näiteks kinovõrgu riigi vahendite eest rajamine, kinopiletite subsideerimine või madalam maksustamine) toetab ka kultuuritarbimise laiemat  kasvu, ergutab seeläbi turgu ning toob lõpuks leiva koju ka loojatele.

Konservatiivsed erakonnad lähtuvad eelkõige  nn autorimüüdist ning eesmärk on tagada juriidiliste vahenditega nende toimetulek ja seeläbi ka iseseisvus nii loov- kui majandussubjektina. Instrumendiks on siin muidugi autoriõigus, mis ilmestab ka toodud kahe regulatiivse alternatiivi konflikti. Mida jõulisem on autoriõigus, seda piiratum  on laiemate rahvahulkade juurdepääs kultuuriloomele. Liberaalsema kultuuripoliitika korral lähtutakse antud kontekstis aga omakorda arusaamast, et „autor on surnud” (Barthes). Küllaltki lotmanlikus vaimus nähakse, et kultuur, s.t uued tähendused, sünnib dialoogis ning seetõttu ei tule toetada ennekõike mitte üksikuid loojaid, vaid pigem nende koostööd ja kontakte. Mitte ainult juurdepääs ei ole oluline, vaid ka osalus – kõigile, kes huvitatud ja  võimelised panustama.

Teine opositsioonitelg, mida tahan siin esile tõsta, on pärand versus mitmekesisus. Kultuuripärandi säilitamine eesmärgina on iga laiema kultuuripoliitika pärisosa. Minevikuväärtustega teatud pidevuse loomine on natsiooni ühisnimetaja defineerimise koha pealt keskse tähtsusega ning sellised, teatud kultuurilist entroopiat tagavad ühisnimetajad on loomulikult konservatiivide arsenalis olulisel kohal. Liberaalsemate vaadetega erakondade  puhul on aga tavaliselt oluline koht ka vähemusgruppidele oma autonoomsete tähendusloome võimaluste tagamine. Viimasel juhul on ka eelduseks, et kultuurielu mitmekesistamine toob pikemas perspektiivis kaasa dialoogilise aktiivsuse, mis omakorda paneb aluse ka kultuurivaldkonna innovatsioonipotentsiaalile ning seeläbi ka teatud võimekusele ühiskonna arengut suunata.

Kolmanda teljena tõstan esile vabaturu ja riiklike interventsioonide opositsiooni. Kuigi esmapilgul on ka kultuurivaldkond lähedane muude eluvaldkondadega, kus parempoolsed seavad eesmärgiks vähendada riigi sekkumist, ei ole see lõpuni nii. Nii-öelda toote eripärast lähtuvalt kipuvad kultuuriturud kiiresti oligopoolseks minema ning nõnda peavad regulaatorid tihti sekkuma juba kas või sellepärast, et reaalselt konkurentsitihedat turgu tagada.  Oligopoolseil turgudel on pahatihti negatiivne mõju ka kultuuriruumi mitmekesisusele ning just seetõttu tuntakse näiteks veel ka tänapäeval, näiliselt pulbitsevate kultuuriturgude ajastul, jätkuvat vajadust avalik-õigusliku meedia järele. Samas pole kahtlust, et teatud lihtsustatud loomemajanduse diskurss, mis seab eesmärgiks viia kultuuriteenused turupõhiseks, on parempoolsetele erakondadele küllalt hingelähedane. Vasakerakonnad, lähtudes printsiibist  tagada kultuuriloomele laiem juurdepääs, ei karda aga ka turul sekkuda ning tuua kultuur avalikku omandisse.

Olgu aga märgitud, et kõiki esile toodud opositsioonitelgi on uuemates kultuuripoliitika mõttekodades hakatud käsitlema kui mõnevõrra vanamoodsaid, nn neoklassikalisele majandusteooriale omaseid lähenemisi.  Viimase loogika on lihtne: ühelt poolt on ühiskonna eliit jõudnud laiema konsensuseni, milline osa kunstidest ja kultuuriloomest on nõnda väärtuslik, et selle taastootmine on antud kultuuriruumile kriitilise tähtsusega. Kui ilmneb, et turg „tõrgub” näiteks mõne kunstivalla iseseisvat taastootmist tagamast, siis peab riigi käsi sekkuma ning tagama toetusmeetmetega antud valdkonna kestmise. Samas, institutsionistliku või evolutsionistliku majandusteaduse  pinnalt sündinud mõtlemine ei sea riikliku kultuuripoliitika eesmärgiks mitte niivõrd kanooniliste kultuuriväärtuste elushoidmist, vaid käsitleb kultuuriloomet pigem kui ühiskonna arenguvedurit, rahvusliku innovatsioonisüsteemi olulise tähtsusega komponenti. Vaid kunst saab luua uusi tähendusi, pakkuda innovatiivseid kujundeid, ettekujutusi,  unelmaid ja visioone. Kunstivaldkonnad osalevad aktiivselt uute teadmiste akumuleerimise protsessis, filtreerides neist välja inimkultuurile kõlbliku.

Kultuuri tarbimisel on ka olulisi nn spill-over-mõjusid. Näiteks kaasaegne tehnoloogiline areng sõltub paljuski  sellest, milliseid tehnoloogiaid või platvorme ja millisel kujul või määral tarbijad ennekõike just kultuuriproduktide tarbimiseks kasutusele võtavad. Just toodud põhjustel ei lähtu moodne kultuuripoliitiline mõte enam niivõrd vajadusest toetada üksikut autorit või toetada juurdepääsu kanoonilistele kultuuriväärtustele, kuivõrd pigem eesmärgist rajada institutsioonide võrk, mille kaugem eesmärk on hoida kultuur dünaamilisena ning tagada seeläbi ka  kogu ühiskonna kestlik areng.

Seda laadi institutsioonide näidetena võiks tuua kõiksugu inkubaatorid, loomemajad ja loomeliidud, väiketootjate toetuskohustusega avaliku ringhäälingu, osaluskultuuri soodustavad võrguplatvormid jms. Need kultuuriloome institutsioonid kannavad antud lähenemise kohaselt sama funktsiooni kui näiteks ülikoolid, raamatukogud, investeerimispangad jms. Olgu ka rõhutatud, et see lähenemine on mõnes mõttes domineerivate ideoloogiate  väline, sobitudes nii parem- kui ka vasakpoolsete vaadetega kultuuripoliitikaga. Selliste institutsioonide rajamine ja toetamine tähendab küll riiklikku ettehooldust, kuid on ka eelduseks, et kui see vajalik institutsionaalne tugitaristu kord püsti, on ka turg ise võimeline kaela kandma ning kultuuri sisemise mitmekesisuse tagama.

Retoorika rahvusringhäälingu kallutatusest

Nüüd, kui kultuuripoliitilised alternatiivid (kahtlemata lihtsustatult) skitseeritud, küsigem lõpuks, kuidas suhestuvad nendega tänased Eesti erakondade valimisprogrammid. Kuivõrd süsteemsed on need programmid oma erakonna maailmavaate väljendamisel? Alustagem vasakerakondadest, mis omamoodi üllatusena jäävad paraku läbikirjutatuse  osas paremtiiva konkurentidele selgelt alla. Keskerakonna programmi kohta polegi muud sisulist mainida, kui et seda lühikest teksti kannab neile omane retoorika rahvusringhäälingu kallutatuse teemal. Kuna tegevuskava esimese punktina rõhutatakse lisaks siiski „professionaalse kultuuri riikliku toetussüsteemi jätkamise ja arendamise vajalikkust”, viitab see küllaltki konservatiivsetele  ideoloogilistele lähtepunktidele.

Traditsiooniliselt linnaharitlaste erakonnana tuntud sotsiaaldemokraatide üsnagi  napp ja loosunglik kultuuriprogramm ei tee samuti nende sisuliste valikute väljapeilimist lihtsaks. Samas annavad muretsemine kultuuriteoste ja -ürituste kättesaadavuse pärast vähekindlustatud elanikkonnale, konkreetne lubadus alandada kultuuriürituste piletite käibemaksu 5%-le ja viia sisse nn kultuuritarbimise õpilasosak märku  üsna klassikalisest sotsiaaldemokraatlikust lähenemisest. Dialooge loovkogukondadega, nende autonoomset aktiivsust ei tähtsustata ning jääb mulje, et kogu valdkonna vedamise põhiraskus peab jääma kultuuriministeeriumile. Minimalistlik formaat valmistab siiski pettumuse. Hoolimata näiteks täna Euroopas aset leidvast tihedast mõttevahetusest avalikõigusliku meedia uute rollide üle võrguühiskonnas ning sotside tublist mehitatusest  ringhäälinguekspertidega ei leia me nende programmist selle valdkonna kohta muud, kui et rahvusringhäälingu tehnoloogilist moderniseerimist tuleb jätkata ning uus hoone valmis ehitada.

Samaväärselt pealispindne on ka näiteks lähenemine loomemajanduse teemadele, mida nende puhul üllatuslikult käsitletakse vaid kui vajalikku eesmärki ettevõtluse ja loovtegevuse tugevamaks seostamiseks. Loomemajanduse laiem sotsiaalne mõju ning seotud väljakutsed jäävad avamata. See näide viitab ilmekalt sotside programmiterviku sisulisele hektilisusele ning formaadist tulenevale pealispindsusele. Roheliste programm on samalaadselt  napp, see vähene kirja pandud sisu on aga kahtlemata üsnagi tänapäevane. Viidatakse loominguliste töökohtade kasvavale osakaalule tööhõives, soositakse nende autonoomiat ja iseorganiseerumist, tahetakse toetada kultuuritööstuse kujunevaid võrkstruktuure. Kõik see ühtib eespool kirjeldatud uuemate arengusuundadega kultuuripoliitilises mõtlemises ning on sellisena kahtlemata positiivne. Samas panevad senised tõsised puudujäägid roheliste  erakonna sisedemokraatias kahtlema nende võimekuses riigijuhtimises toodud printsiipe järgida.

Reformierakonna kultuuripoliitiline programm on palju paremini läbi kirjutatud kui kõik eelmised. Pragmaatilise käekirjaga valitsuserakonnana on nende programm ka küllaltki tasakaalukas ja sisult mitmekesine, balansseerides hoolikalt ülaltoodud opositsioonitelgede  keskosades. Rõhutatakse nii vajadust toetada professionaalseid loovisikuid kui ka parandada kultuuri kättesaadavust. Kaitstakse nii pärandit kui mitmekesistatakse „Eestimaa kultuurilist palet”. Ulatuslike kunstide ja loovisikute toetuspoliitika kõrval pannakse rõhk ka loomemajanduse arendamisele. Viimase osas, olgu märgitud, ollakse näiteks sotsiaaldemokraatidega võrreldes üksjagu sisulisemad: rõhuasetused on interdistsiplinaarsetel kontaktidel, loomelinnakute  rajamisel, kultuuriekspordil jms. Loomemajandusele iseloomulike probleemidega ja spetsiifiliste tururegulatsioonidega (näiteks vajadus parandada väike-ettevõtete juurdepääsu turule) siiski ei tegeleta.

Iseloomulikuks küsitavuseks on autoriõiguse problemaatika: lubatakse viia intellektuaalomandit puudutav seadusandlus vastavusse  digiajastu vajadustega, kuid neoliberaalse erakonnana tähendab see nende perspektiivist hoopistükkis antud seadusandluse karmistamist. Võrguajastule iseloomulikke kultuuriloome õhutamise alternatiivseid instrumente, näiteks avalikult rahastatud kultuuriloome toomist avalikku vabakasutusse või Creative Commonsi litsentside julgemat kasutust, ei mainita. Teisisõnu: Reformierakonna kultuuripoliitika  programm on üsna tasapaks ja loomult pigem konservatiivne – reforme ei lubata. Isamaa ja Res Publica Liidu programmi jätsin meelega viimaseks. Tuleb nõus olla teiste arvustajatega, et see tõuseb teiste kõrval esile nii sisuliselt kui ka põhjalikkuse  poolest. Sarnaselt Reformierakonnaga ollakse planeeritud tegevuses mitmekesine ja balansseeritud, kuid rõhuasetused on kaasaegsemad ja sisulisemad, nähakse ka probleeme. Erinevalt rohelistest on moodsusest hoolimata tunda ka tõenäolise vastutaja pragmaatikat ja konkreetsust. Eripäraste lahenduste seas on kindlasti olulisim dialoogiline suhe loojatega, nende kaasamine  poliitikakujundusse.

Soodustatakse loovsektori autonoomiat ja dünaamilist iseorganiseerumist, rahastamisel lubatakse vältida sõltuvust omandivormidest.  Välja joonistuv laiem strateegia on lähedane eespool kirjeldatud moodsale innovatsioonisüsteemide ideele – palju on pandud rõhku n-ö institutsionaalse tugitaristu rajamisele kogu loovsektorile. Plaanitakse ekspordiagentuure, valdkondlikke arenduskeskusi, inkubaatoreid, tegeletakse avaliku ruumiga, tähtsustatakse Eesti Instituudi rolli. Sama liini hoides rõhutatakse ka vajadust institutsioonide suurema koostöö  järele, näiteks Rahvusringhäälingu ja muude kultuuri- ning kõrgharidusasutuste koordineeritud ühistegevust. Vägagi tänapäevas ollakse laiema meediaregulatsiooni küsimustes, näiteks nõutakse Briti Ofcomi eeskujul valitsusest sõltumatu meediaregulaatori loomist ning autoriõiguse vallas monopoolsete kollektiivsete esindusorganite (näiteks EAÜ) üle tõhusamat kontrolli.

Lõpetuseks: kas tänased valimisprogrammid pakuvad ka reaalseid kultuuripoliitilisi alternatiive ning piisavalt selget maailmavaatelist valikut? Mulle tundub, et piisavalt. Kuigi vasakpoolsete erakondade minimalistlikke ning hektilisi dokumente on keerukas  interpreteerida, näivad vähemalt sotside ideed olevat maailmavaateliselt klassikalised. Ka Reformierakonna lähenemine on pigem konservatiivne ning üsnagi tsentristlik. IRL ja rohelised on aga uuendusmeelsemad ning pakuvad klassika kõrval ja värskemaid alternatiive.

Allikas: SIRP