Jorma Sarv: Mõistetest ja mõistmisest

Jorma Sarv, Kultuuriministeeriumi endine arendusosakonna juhataja, arutles kommunikatsiooniajakirjas Kaja loomemajanduse mõiste üle. Kuidas mõiste sündis? Milline erinevus on loovmajandusel ja loomemajandusel? Millal millist terminit on sobilik kasutada? Toome artikli teieni.

Nomen est omen.Ja märk on teatavasti juba midagi sellist, mis kannab endas tähendusi ning tõlgendamisruumi. Mõistete tõlkimisel on see eriti tähtis, sest tulemusest võib sõltuda, kas ja kuidas mõiste sisust mõtlema hakatakse. Loomemajanduse mõiste senine käsitlemine eesti keeles on näide sellest, kuidas ühe sõna tähenduse selgitamisel tuleb ületada nii otsese tõlkimise kui ka laiema tähendusega seotud barjäärid.

Esimene barjäär 

Eelmise sajandi lõpuaastatel toob Ühendkuningriik senisest jõulisemalt poliitikakujundamisesse mõiste creative industries. Eeskätt peab ta selle all silmas ettevõtlust, mis ammutab oma sisu loovtegevusest ja kultuuripärandist ning vastandub sellistele mudelitele, kus võtmetähendus on suurtööstusel ja masstoodangul. Euroopa võtab kiiresti tuld ning peagi jõuavad paljud riigid tõdemuseni, et kultuuris võib peituda üks olulisemaid ressursse Vana Maailma konkurentsivõime hoidmisel. Inglisekeelne kirjandus räägib üha enam mõistetest creative and / orcultural industries, cultural economy, creative economy jne.

Esimene ületamist vajav barjäär ongi seotud mõistete tõlkimisega. Seejuures on tähtis jälgida, et eestikeelne mõiste haakuks võimalikult suurel määral sisuga, mida ta kirjeldama seatakse.. Esimese hooga võinuks ju välja pakkuda otsetõlke ehk sõna „loovtööstus“. Samas, mõeldes sõna „tööstus“ tähendusele ja sellega seotud seostele, tekib tugev tõmme millegi tööstusliku suunas, mis hoopiski ei sobi kultuuriga seotud teenuste ja toodete iseloomuga. Seega tehti kompromiss ning valiti keskseks mõisteks veidi pehmem ning laiem mõiste „loomemajandus“. Sellega olekski olnud justkui kõik korras, kui poleks eraldi tähendusega mõistet creative economy. Kuna creative industries ja creative economy ei ole tähenduselt sünonüümid, tõlgiti viimane sõnaga „loovmajandus“. Ja olemegi paari tähemärgi vahetusega loonud kaks väga sarnast mõistet, mille erinevuste mõistmine eeldab juba vähemalt ühte selgitavat lauset.

Mis siis ikkagi on mis?

Tänaseks on mõistete omavaheline seostumine ka inglisekeelses maailmas mõningal määral paika liikunud. Nimetuste erinevust ja omavahelist seost iseloomustab hästi allolev joonis: 

Kõige tuumaks on kultuuriline sisu ise (kunstid, pärand jne). Järgmise kihi moodustab nn kultuurimajandus, mille puhul on lõpptulemuseks otseselt kultuuriga seotud nähtus (nt muusikakogumik, film, raamat jms). Loomemajandus laiemalt hõlmab täiendavalt neid valdkondi, mille puhul sisend saadakse küll kultuurivaldkonnast, kuid tulem ei pea tingimata olema nii vahetult ainult kultuurivaldkonnaga seotud (nt disain, arhitektuur, reklaam). Kõige suurem kategooria on loovmajandus, mis katab juba kogu ettevõtlust ja sisaldab näiteid, kus loovus ning innovatsioon mõjutavad otseselt äriprotsesse.

Eestikeelse termini valik on hea selles mõttes, et katame ühe mõistega „loomemajandus“ mitu kihti ja ei pea tinglikult eristama kultuuri- ja loomemajandust. Mõiste nõrkus on aga selles, et see on väga sarnane „loovmajanduse“ sõnaga. Lisaks tuleb leppida ka sellega, et arvestades loomemajanduse alavaldkondade hulka – kokku kolmteist erinevat jaotust alates kunstidest kuni kultuuripärandi ja IT meelelahutustoodeteni – hõlmab mõiste korraga väga suurt rühma tegevusi. See aga muudab ühe mõiste kaudu antavad hinnangud väga tinglikuks. 

Teine barjäär

Loomemajanduse kommunikatsiooni mõjutab tõlke-eelistustest veelgi enam mõiste tähendusega seotud barjäär. Senistes hoiakutes ristuvad omavahel mitu erinevat tasandit, mis mõjutavad otseselt loomemajanduse sisu mõistmist. Lihtsustatult illustreerivad neid tasandeid järgmised neli väidet: 

1. kultuur ja majandus on vastandlikud, kuna esimeses sisalduvad väärtused pole teisendatavad majandustegevuse konteksti;
2. kultuuril ja majandusel on ühisosa, kuid see on seotud ainult vähemväärtusliku osaga kultuurist;
3. loomemajandus ongi uus kultuuripoliitika ning mõjutab otseselt kõiki valdkonna kohta käivaid hinnanguid;
4. kultuuril ja majandusel on ühisosa, mille tark kasutamine muudab majanduskeskkonna mitmekülgsemaks ja konkurentsivõimelisemaks.

Olgu siinkohal kohe öeldud, et esimesed kolm väidet on kõik omaette väikesed barjäärid, millest tuleb läbi murda. Esiteks pole võimalik kultuuri muust ühiskonnast isoleerida, kultuuri ja majanduse seosed on meie elukorralduses eksisteerinud pidevalt ja jäävad kehtima ka edaspidi. Teiseks ei tähenda loomemajandus sugugi kultuuri kommertsialiseerimist ning iga hinna eest millegi massidele mahamüümist. Kolmas väide jätab tähelepanuta asjaolu, et loomemajandus puudutab ainult seda osa kultuuritegijatest, kes soovivad ennast ettevõtluse kaudu teostada ning lõppude lõpuks ei saa üks võrdlemisi kitsas majandusvaldkond asendada riigi kohustusi oma kultuuri ja pärandi eest hoolitsemisel. Mis aga omakorda ei tähenda, et loovusel ja kultuurivaldkonna tugevustel ei võiks olla majanduse kaudu oma väljund.

Nii on loomemajanduse kommunikatsiooni üks peamisi väljakutseid olnud lihtsalt sõnastatav: selgitada, mida mõiste kasutamisel ikkagi silmas peetakse. Neljas toodud väide, ainus millega sellest loetelust nõustun, kannab endas loodetavasti piisavalt selgelt kahte väiksemat sõnumit: a) loomemajanduse näol on tegemist kultuuri ja majanduse ühisosaga; b) see ühisosa puudutab ainult neid, kellel on huvi, võimalus või vajadus oma tegevus ettevõtluse raamistikku asetada. Samas on ka selle väite tõlgendamisega seotud mitu võimalust, mis olukorra keerukaks teevad. Peamine riskikoht on siin selles, et eesmärkide seadmisel säiliks mõistlik tasakaal sisu ja vormi vahel. Loomemajanduse teooriate selgitamisel on oluline rõhutada, et ükski majanduslik asjaolu või tasuvuskriteerium ei tohi muutuda liigselt domineerivaks sisu üle. Vastasel juhul õõnestatakse ise oma idee kõige suuremat tugevust. Näiteks luues festivali, mis on populaarne tänu sisulisele eristumisele, tuleb hoolikalt jälgida, et edasises arendustöös ei läheks järjest suuremate külastajanumbrite ootuses kaotsi see eelis, mis ettevõtmisele üldse algse näo andis. Loovkapital – ehk see sisuline väärtus, mille najal loomeettevõtte äriidee seisab –  saab toimida vaid siis, kui ärimudel talle selleks piisavalt ruumi ja paindlikkust annab.

Vahel on kaalutud ka võimalust ületada ühekorraga mõlemad barjäärid ja mõelda loomemajanduse kirjeldamiseks välja täiesti uus mõiste. Euroopa Liidu töörühmadele pole see päriselt võõras tee, sest erinevates ülevaadetes on tänaseks läbitud termin nimega cultural and creative industries (CCI) ja jõutud veidi avarama mõisteni cultural and creative sectors (CCS). Kui siia lisada mõiste tähendusvälja keerukusega seotu, võiksime ju proovida alustada valge(ma)lt lehelt ning pakkuda välja mõne sellise termini, mis lahendaks nii tõlkimise kui ka sisulise möödarääkimisega seotud probleemid. Ideid?

Jorma Sarv töötas aastatel 2007-2013 Kultuuriministeeriumis ja vastutas muuhulgas loomemajanduse valdkonna riigipoolse arendamise eest.