Kuidas ideed ja ettevõtted kokku saaksid?
Kuidas ideed ja ettevõtted kokku saaksid?
Inspiratsioonilõunal „Müüa idee. Ka Sinu loomingule on tootja ja turg“ arutleti, millised väljakutsed seisavad disainerite ees, kui nad soovivad oma loomingut rohkem kui vaid prototüübina näha ning mida peab arvestama autoriõigusi silmas pidades. Oma kogemusi jagasid klaasikunstnik ja disainer Jeanne Lennartsdotter Rootsist, disainer ja Aalto ülikooli professor Timo Salli, disainer ja disainiala multitalent Tanja Sipilä Soomest ning autoriõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaat ja filmirezhisöör Eeva Mägi Eestist.
Jeanne Lennartsdotter (www.jeanettelennartsdotter.se) tunnistas, et tema soovib oma disainitud klaasesemetega raha teenida – see ei ole hobi, vaid täiskohaga töö. „Mulle meeldib teha asju, mida inimesed tahavad osta,“ kinnitas ta. Seda ongi aga keeruline korraldada, sest disainid sünnivad enamasti paberil, selleks, et neist aga esemed saaksid, on vaja tootjat. „Tänapäeval pole sugugi lihtne leida vajalike oskustega klaasipuhujaid. Selleks, et mulle vajaliku keerukusega töid teha, peaks olema vähemalt 10 aastat klaasipuhumise kogemust, selliseid inimesi pole aga kuskilt leida. Suured tehased on oma tootmised kokku tõmmanud, neis on väga kallis midagi toota ning väikestel töökodadel pole jälle piisavalt jõudlust, et piisavas koguses toota,“ rääkis ta oma dilemmast.
Suurtootmisele oma disaine pakkudes põrkas ta aga selle vastu, et tema disainide eest ei soovitud maksta – koostöö pidavat olema juba iseenesest hea turunduskanal. „Jah, mõni hetk võid sellist asja teha, kuid siis peab sul olema väga hea turundusväljund,“ ütles ta. Majanduslikult ja loominguliselt tasuvat lahendust otsides proovis ta ka ise klaasipuhumist õppida – see oli küll huvitav, aga nii jäi vähem aega disainimiseks.
Paljud klaasikunstnikud on saatnud oma disainideed Hiina, et jõuda prototüübini ja tootmiseni. „Prototüüp tuleb reeglina väga ilus, tellida tuleb aga väga suur partii ja sellest läheb väga palju praaki. Mina mõtlen ka sellele, milliseid väärtusi minu disain kannab ja millise jälje ta keskkonda jätab, seepärast pole ka Hiinas tootmine minu jaoks lahendus,“ rääkis Jeanne.
Huvitava lahenduseni jõudis ta väikeses Limmaredi asulas, kus kogukond otsis kohaliku elu elavdamiseks uut hingamist. Et seal asub Rootsi vanim, juba aastast 1740 töötav tööstuslik klaasipuhumistehas, mis valmistab praegu Absolut Vodka pudeleid, siis leiti, et sobilik oleks leida klaasitootmisega seonduv tegevus. Oma teed otsiv Jeanne leidiski end ühel päeval Limmaredi Klaasimaja loomingulise juhi ja disaineri ametikohalt. Nüüd on tal väike töökoda kahe kogenud klaasipuhuja ja paari õpipoisiga ja avatud ateljees käib aastas isegi kuni 50 000 külastajat. „Meile makstakse, et näha, kuidas me töötame, midagi salajast pole. Kui nähakse, kuidas on tehtud, siis ostetakse ka paremini,“ rääkis disainer. Valmistatud tooteid müüb ta praegu peamiselt kohapeal, Rootsis on ka mõned edasimüüjad. Eksportimiseni ta veel jõudnud pole, kuid loodab, et klaasipuhujate oskuste ja kogemuste kasvades jõuavad nad rohkem toota, ühiku hind langeb ja siis saab ka turu kasvatamisele mõelda.
Timo Salli julgustab oma õpilasi pidevalt kavandeid tegema ja neid võimalikult paljudele näitama ka siis, kui konkreetset klienti veel pole. „Teinekord on idee õiges kohas ja tundub, et on trendikas, ja nii õnnestub mõni esialgu kunstiprojektina mõeldud objekt ka müüa,“ tõi ta näiteks.
Huvitavast ideest, kuidas tootjaid ja disainereid omavahel lähendada, rääkis Tanja Sipilä. Projektis „We live here“ (www.we–live–here.org) renditi korter ja sisustati see Soome, Rootsi ja islandi disainerite toodangut kasutades selliselt, nagu keegi elakski seal. „Kõige keerulisem ongi töötada ettevõtetega ja õpetada neid kasutama disaini strateegilise vahendina ning jõud ühise keeleni, kuidas mõlemad pooled disainiprotsessist aru saavad,“ rääkis Tanja. Et see disaini väljapanek oli kavandatud sündmusena, ühise peona, siis oli see atraktiivne ka suurtootjatele.
Eeva Mägi selgitas, mida peab arvestama oma disaini ja ideede edasiandmisel/müümisel. „ Kunagi ei tohi alla kirjutada ühelegi lepingule, mis lubab Sinu disaini kasutada piiramatult ükskõik, kus ja ükskõik, millise aja jooksul,“ rõhutas ta.
Silmas peab pidama, et autoriõiguse seisukohalt pole puhas idee kaitstud, sa pead selle materialiseerima -kas registreerima kaubamärgina või disainina, patenteerima tehnilise lahenduse või kaitsma oma autoriõiguse.
Autoriõiguse puhul pead olema võimeline tõestama, et oled kõne all oleva objekti autor. „Meelde tuleb näide, kus ahv tegi profifotograafi aparaadiga endast foto – sel juhul polnud fotograaf selle foto autor ja nende piltide eest ta tasu küsida ei saanud,“ tõi ta kurioosse näite.
Kaitsta saab ka disaini – selle all peetakse silmas eseme või kujutise äratuntavat iseloomu, erilisust ja muljet, disain ei saa olla vaid tehnilise otstarbega defineeritud.
„Autoriõigus kaitseb kopeerimise eest, kaitstud disain samasuguse mulje jätmise eest,“ selgitas Eeva.
Eestis saab disaini saab kaitsta patendiametis (www.epa.ee/), ettevõttele maksab see 150 eurot, eraisikule 26 eurot ja kogu Euroopas (https://oami.europa.eu/ohimportal/en/) kus 5 aastaks saab kaitse 350 euroga. Disaini kaitstakse 5 aastaks ja seda saab pikendada 5-aastase sammuga 25 aastat. Autoriõigus kehtib kogu autori eluaja+ 70 aastat.
Kaubamärgi kaitse Eestis maksab 145 eurot, Euroopas 900 eurot.
Vandeadvokaat juhtis tähelepanu ka erinevatele litsentsilepingutele. „Kui sõlmite nn „exclusive licence“, siis ei tohi te ise oma disaini kasutada. „Non exclusive“ litsentsi puhul tohib disainer ka ise oma disaini kasutada ja teha ka teisi litsentsilepinguid. Ka soovitas ta Eestis levinud praktika puhul, kus töölepingu sõlmimisel lähevad kõik majanduslikud õigused tööandjale, olla lepingu sõlmimisel tähelepanelik ning sätestada, et vaid otseste tööülesannetega seotud disainlahenduste majanduslikud õigused on tööandja omad. Isiklikud autoriõigused jäävad aga igal juhul disainerile. Oluline on vaadata ka, et kui litsentseerite oma disainlahenduse tootjale, siis pole alati mõistlik seda teha ühe kokkulepitud rahasumma (nn lump sum) eest. „Mis siis, kui see toode saab ootamatult populaarseks?“ küsis ta. Ka tasub lepingusse märkida, kus toodet müüakse ja kui kaua leping kehtib.
Järgmine inspiratsioonilõuna „Testitud innovatsioonimudel – loovus+IT“ toimub 14. aprillil kell 12-14 kinos Artis.
Räägime, kuidas IT ja loovus on koos mitmesuguseid valdkondi arendanud ja millega eri sektorite vahelist koostööd alustades peab arvestama. Kogemusi jagavad Netprofile’i asutaja,ja koolitaja Christina Forsgård (FIN), turismitehnoloogia ettevõtte faralong asutaja Kalle Viira (FIN) ja Heelosophy asutaja ja tegevjuht Seren Eilmann (EST).
Inspiratsiooni lõunaid korraldavad Loov Eesti, Soome Instituut ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindus.
