Kunst sekkub….juhtimisse

13. september, 2011

altOktoobris toimuval rahvusvahelisel loomemajanduse-teemalisel konverentsil esineb teiste seas Pia Areblad agentuurist TILLT (Rootsi), mis on üle 10 aasta rakendanud kunsti ettevõtete juhtimisel.

2010 märtsis külastas Loov Eesti korraldatud seminari raames Tallinna TILLT agentuuri esindaja Anna Grzelec, kellega tehtud intervjuu ilmus ajakirjas Director. 

Paraneb töökliima, tõuseb motivatsioon, inimesed on muudatustele vastuvõtlikumad ning mõistavad teineteist paremini, uute ideede tekkega luuakse uusi innovatiivseid tooteid, selle kõige tulemusel tõuseb tootlikkus, väheneb praak ja ettevõtet hinnatakse tööandjana kõrgemalt. Need on vaid mõned tulemused, mida on 10 aasta ja 80 projektiga saavutanud Rootsi ettevõte TILLT, esimesi organisatsioone Euroopas, kes vahendab kreatiivsust ja tulevikuvisioone muutuste elluviimiseks tavaettevõtetesse.

 

8 kuud kuni aasta vältava AIRISeks kutsutava projekti jooksul tegutseb ettevõttes mõni kunstnik, kes kasutades oma professionaalset pagasit püüab tuvastada ja lahendada ettevõtte ees seisvaid probleeme. „Kunstiinimestel on äriettevõtjatest erinev mõtlemine, nende kokkuviimine võib tuua üllatavaid tulemusi,” räägib TILLTi projektijuht Anna Grzelec. Ettevõtte klientide hulka kuuluvad sellised firmad nagu Astra Zeneca, Paroc, ABB, Ericsson, mitmed Rootsi maavalitsused, koolid, haiglad. „Oleme otsustanud, et meie teenust saavad kasutada kõik, kelle tegevus ei baseeru tunnipõhisel tasul,” selgitab Grzelec. Tema sõnul on kõige raskem selgitada potentsiaalsetele klientidele, et nad vajavad midagi, mille tulemust ei saa ette näha, kuid positiivsed tulemused räägivad siin enda eest.

Projekt koosneb neljast faasist. Esimeses, ettevalmistavas faasis  peetakse kõigis organisatsiooni osades strateegiakoosolekuid , lepitakse kokku projekti juhtrühm, tutvustatakse kunstnikku, kes ettevõttes tööle hakkab  ning selgitatakse organisatsioonis, et tegemist on tõsiseltvõetava tegevusega, mis saab ca kaheksaks kuuks nende igapäevase töö osaks.

Sellele järgneb 2-kuuline nn jälgimisfaas, kus kunstnik püüab kord nädalas töökohal viibides „kraadida” ettevõtte probleeme ning paneb  selle tulemusena  kokku tegevusplaani. Projekti juhtrühm  saab jooksvalt infot.

Projekti 6-kuulises tegevusfaasis viib kunstnik oma projekti ellu viibides  vähemalt 1kord nädalas töökohal. Selle faasi lõpus vaadatakse tulemused üle, dokumenteeritakse ja tutvustatakse saavutatut organisatsioonile.

Lõpufaasis esitatakse kliendile aruanne ja analüüsitakse projekti käiku.

Grzeleci sõnul on inimeste esimene reaktsioon, et „tulete siia nalja tegema, kui meil on vaja tööd teha!”, kuid üllatuvad pärast isegi, kui häid tulemusi  kunstniku kõrvalpilk andis. Paroc on kasutanud TILLTi  juba kolmes projektis ja ettevõtte personalidirektor Lars Lindström nõustub, et õiget hetke sellise projekti sujuvaks algatamiseks ei ole kunagi. „Inimesed vaidlevad teile vastu, sest kuigi projekt on mujal toiminud, on nende töökeskkond teistsugune. Inimesed otsivad vabandusi. Kuid te peate asja kallale asuma. See nõuab julgust,” ütles ta.

PAROC
Paroci kontserni Rootsi väikelinnas Hällekis töötamine oli väga ebapopulaarne. Tegemist on väikelinna ainsa suurema tööandjaga, mille maine oli allpool igasugust piiri. „ Lapsi hirmutati kodudes, et kui sa hästi ei õpi, lõpetadki Paroci tehase töölisena,” rääkis Grzelec.   Tootmine asus kahes eraldi tehase ja viis vahetust tähendas seda, et korraga asus ühe katuse all vaid 20% ettevõtte töötajatest.   Omavaheline kommunikatsioon ei toiminud üldse. „Tahtsin, et töötajad oma ettevõttes töötamise üle uhkust tunneksid ja selle asemel, et mõelda: „Ma vihkan siin töötamist aga mul on lapsed ja kodulaen,” tahtsin ma, et nad mõtleksid: ”Mul on võimalus töötada Parocis ja ma teen midagi meie keskkonna heaks,” selgitas projektis osalemist Lars Lindström. Ettevõtte toodang, kivivill on ülimalt energiasäästlik ja selle üle on põhjust uhke olla küll.

Ettevõttega asus tööle näitleja ja lavastaja Victora Brattström, kes valis lisaks oma lavastajakogemusele  töömeetodiks veel fotograafia ja muusika.

Usalduse võitmiseks  alustas ta töötubadest, kus inimesed kirjeldasid ennast ja oma töökeskkonda. Seejärel, pärast lühikest fotografeerimiskoolitust, andis ta töötajatele ülesande  – pildistada oma kolleege töösituatsioonis. Kuid iga kolleegiga tuli tuttavaks saada ning mõista, mida ta teeb.  Valminud fotodest koostati näitus, mis rändas üksusest üksusesse ning inimesed said valida parima. See võistlus purustas inimestevahelised barjäärid, paljud juba viiekümnendates mehed, kes olid kõrvuti töötanud juba paarkümmend aastat teineteisele kättki andmata, said nüüd omavahel tuttavaks, fotod panid koos naerma ja tekkis ühine äratundmine – oleme ühe asja eest väljas!

Üks tõstukijuht võttis oma ülesandeks koguda kokku tehase helid ja komponeerida sellest heliteos, mille ta nimetas „Masinate häälteks”. See projekt lasi tal oma töökeskkonda näha täiesti teistmoodi  ja see, mille ta oma töö tulemusena lõi, pani ta oma töökoha üle uhkust tundma.

Projekti tulemusena näevad Paroci tehase töötajad oma töökohta uues valguses ning nad on oma ettevõtte saadikud. Töö tootlikkus tõsis projekti lõpuks 20%, haiguspäevade arv vähenes  ning töötajad olid huvitatud oma tööst ning selle tulemustest. Kui varem oli ettevõttes rahuloluküsitluste korraldamine selge ajaraiskamine, sest vaid 5% küsitlustest tagastati, siis pärast projekti läbiviimist vastas küsitlusele 95% töötajatest.  Ka projektile osaks saanud meediatähelepanu kergitas ettevõtte mainet töötajate silmis.  Ettevõtte juhtkond hindab projekti  kasumiks  üle1,8 miljoni euro.

Östra Sjukhuset  – haigla
Kontseptualist ja kujutav kunstnik Malin Bellman  jälgis patsientide liikumist ja töötajate suhtumist neisse Östra Sjukhusetis ning käivitas projekti „100 tundi koridoris”. Enne kui arst haiglasse vastu võetud patsientidega tegeleda sai, ootasid need haigla koridoris ratastega raamil. Ta palus igal töötajal lesida üks tund samamoodi  nagu patsiendidki koridoris raamil oodates, et sinuga tegeletaks. „Projekt võeti vastu skeptiliselt – meil on vaja siin haigeid aidata ja teie tahate, et me lesiks koridoris!” rääkis Grzelec. Kuid nad siiski nõustusid projektiga alustama ja see käivitas personali hulgas elava diskussiooni. Nad panid end haige olukorda ja nägid kogu situatsiooni teisti. Projekt käivitas ka arutelu haiglapersonali eetikast, suhtumisest nii nende eneste töösse kui ka haigetesse. Projekti tulemusena muutus haigla tegevus sedavõrd, et seni halvima tööandja tiitlit kandnud asutus sai peaaegu parimaks. Haigla juhtkond hindas projektist saadud kasumit  üle 300 000 euro vääriliseks.

CSA paberitööstus
CSA paberitööstus oli  aastakümneid maadelnud probleemiga – ettevõtte tootmine oli üles ehitatud nii, et tootmise algfaas toimus ühes hoones, seejärel transporditi pooltoode teise hoonesse, kus see viimistleti.  Esines palju praaki ning kahe eraldi hoone töötajad süüdistasid selles vastastikku üksteist. Kõik seni ellu viidud tehnilised parandused ei olnud praagiprotsenti vähendada suutnud.

Tantsija Maria Mebius Schröder  jälgis kahe kuu jooksul ettevõtte tegevust ning tegi töötajatega väikseid harjutusi, et inimesed avaneksid ja teda usaldama õpiksid. „Tantsija ettevõttes – see oli mõlemale poolele ootamatu olukord. Siiski hakkasid inimesed ca kahe kuu pärast talle oma probleeme avama ja selgitama, mis nende meelest tootmises valesti on,” rääkis Grzelec. Schröder palus inimestel mõelda, kuidas nad oma probleeme teises hoones töötajatele selgitaksid nii, et nad neid kuuldes naeraksid.  Töötajad innustusid ja tegid Charlie Chaplini stiilis filmi, mis nende probleeme illustreerisid.  Ühise tegevuse tulemusel ja probleemide läbi huumoriprisma kajastamine viis selleni, et hakati ühiselt ka pingutama, et enam praaki ei tuleks.

Projekti tulemusel kahanes haiguspäevade arv ettevõttes 12%, kahe hoone vahel  aastaid hõõgunud tüli sai lahenduse ja töötajad hakkasid koostööd tegema. Meediatähelepanu tõstis töötajate pühendumust ja SCA maine tööandjana tõusis. Ettevõtte juhtkond hindas projektist saadud kasu 1 200 000 euro vääriliseks.

TILLTi programmide tulemusi on uurinud ka Göteborgis juhtimisinnovatsiooni – ja tehnoloogiainstituudis, ning uuring näitas, et muutus tõepoolest toimub. Muutuseks on ühtne arusaamine, suhtlemise paranemine ja suhtumine tundmatusse olukorda. Muutub ka tootlikkuse tase ja vähenevad haiguspäevad.  Projekti otseseid tulemusi on aga suhteliselt raske mõõta, sest ettevõtetes on samaaegselt käimas mitmeid protsesse ja igal huvigrupil on omad ootused, mida kunstnike sekkumine peaks täitma. Kuid juba see, et inimeste jaoks saab töö tähenduse, on samm edasi.

Uuring tõi välja ka ohukohad: Kunstnike sekkumise tulemised ei ole ette ennustatavad, seega võib lisaks kasule ette tulla ka ootamatuid „kõrvalmõjusid”. Äärmiselt oluline on  vahendaja organisatsiooni roll selles protsessis, kes valib õige meelsuse, kompetentsi ja elukogemusega kunstiinimese konkreetsete eesmärkide saavutamiseks.

Uuringus tõdeti, et vajadus kunstilise sekkumise järele traditsiooniliste otsuste tegemisel on seotud organisatsioonijuhtide mõttemaailma muutumisega. See sõltub nende julgusest usaldada loomeinimesi. Uurimisgrupp  tegeleb nüüd selgemate mõõdikute otsimisega ja ettevõtete julgustamisega ka negatiivseid tulemusi aktsepteerima.

Rootsis juba üle kümne aasta tegutsenud ühendus TILLT kogub tuntust ka Euroopas. TILLT EUROPE eestvedamisel ja koostöös erinevate teadusasutuste ja konsultatsioonifirmadega (c2+i Hispaaniast, WZB, Sotsiaalteaduste uuringukeskus Berliinis ja Brüsselis asuva konsultatsioon i- ja uuringufirma KEA) koostati Euroopa Komisjonile ettepanekud, kuidas kunstnikud saaksid oma traditsioonilisest ärimeelsusest  erineva mõtteviisiga aidata kaasa ettevõtete edukusele.

Kunstnike nn sekkumine ettevõtete töösse aitab rahvusvahelise töörühma arvates kaasa innovatsiooni arengule ettevõtetes, laiendab kunstnike tegevusvaldkondi ja uues valdkonnas kasutamine arendab ka kunstis kasutatavaid meetodeid.

„TILLTi projektid erinevad harjumispärasest ärikonsultandi kaasamisest selle poolest, et ärikonsultandid saavad tavaliselt lähteülesande ettevõte juhtidelt ja suhtlevad peamiselt juhtkonnaga. Kunstnikud ei pea seda oluliseks, nemad suhtlevad otse töötajatega ja teevad oma otsuseid sealt saadud informatsiooni põhjal. Kunstnikel on omadusi, mida iga ettevõte võiks kasutada  – sotsiaalne tundlikkus, probleemide nägemine hoopis teise nurga alt. Kunstnike sekkumise kasutamine lisaks tavapärastele äri- ja psühholoogilistele konsultantidele toob  kindlasti uusi ideid ja lahendusi,” tegi Grzelec kokkuvõtte.

TILLT
17 töötajat
Tegutsenud 10 aastat
Viinud läbi üle 80 projekti nii era kui ka avalikus sektoris
AIRIS projekti kestvus min 8 kuud

Intervjueeris Tiiu Allikmäe