Prantsusmaa loomemajandust avastamas

09. aprill, 2014

Suursaadik hr Sven Jurgensoni vastuvott“Küllap ma ei eksi, kui väidan, et meile, eestlastele on Prantsusmaa alati olnud ihaldatud kultuurimeka. Ikka õhkame selle riigi suursuguse arhitektuuri, muusika, maalikunsti  ja kõige muu ilusa ja õilsa järele ning ei unusta nautida prantsuse kööki!” ilmestas Loov Eesti tegevjuht Eva Leemet eestlaste suhtumist Prantsusmaasse.

Ka meie väikese riigi  kultuur ei ole selles riigis päris tundmatu. Kultuurialaseid sidemeid on hoidnud meie tippude tipud: Paavo Järvi, Arvo Pärt, Andrus Kivirähk jt rääkimata mõne aasta tagustest Eesti kultuuripäevadest  “Estonie tonique”, mida kohtumistel ikka meenutati.

Eesti loomemajanduse esimene ametlik õppevisiit Prantsusmaale sai teoks Prantsuse Kultuuriinistituudi ja Loov Eesti koostöös ning Kultuuriministeeriumi toel, 1.-5. aprillini. Väikese delegatsiooni koosseisu kuulusid loomemajanduse arendajad Tartu Loomemajanduskeskusest ja Tallinna Ettevõtlusinkubaatoritest, Disainikeskusest ja Arhitektuurikeskusest ning allakirjutanu.

Esimese visiidi eesmärgiks oli tutvuda ja luua sidemeid disaini ja arhitektuurivaldkonna eestvedajatega. Pariisis resideeruva Eesti saatkonna kultuurinõuniku Kersti Kirsi poolt korraldatud kohtumiste programm oli tihe, sisukas ja inspireeriv – meile avanesid kõik uksed. Lisaks olid toeks ja abiks Eesti Vabariigi Suursaadik Prantsusmaal hr Sven Jürgenson ning aukonsulid Lille’is ja Nantes’is.

Disainikeskused Pariisis, moeinkubaator Lille’is, kultuurikvartal ja –tehas Nantes’is olid nii üllatusi, kui ka äratundmist pakkuvad. Avastamist ja mõtteainest oli palju nii meile, kui ka vastuvõtjatele.

Kindlasti oli prantslastele võõrastav ja veidi kaastunnet tekitav meie loomemajanduse struktuuride suhteliselt suures osas projektipõhine toimimine. Ainult EL toetustele rajatud organisatsioonid ei tundunud neile jätkusuutlikud, siiski tunnustati meie eestlaslikku visadust ning leidlikkust oma loomeettevõtjatele toeks ja abiks olla.

Küllap oleme seda ju tajunud ka ise, kuid paremaid lahendusi seni leitud pole. Hinnates vastuvõtjate loodud loovaid keskkondi ja organisatsioonide finantseerimise skeeme, saab ühise joonena välja tuua kohaliku kogukonna ja otsustajate  üksmeelse arusaama, et tõmbekeskuste tekkeks ja elukeskkonna loomiseks on loomemajanduse arendamine esmane prioriteet.

Täpselt niisama oluline ja iseenesestmõistetav on ka disaini rakendamine majanduse konkurentsivõime tõstmiseks.

Ilmselge oli prantslastele ka see, et loomemajanduse valdkonda ei ole võimalik allutada ainult turumajanduslikele reeglitele, vaid see vajab ka suures osas toetamist. Need, peamiselt avaliku sektori poolsed investeeringud on igati õigustatud ning kasu valdkonna tegevustest on laiaulatuslik ja märkimisväärne: loodud töökohad, vääristatud vanad tööstushooned ja piirkonnad ning antud lisandväärtus tõmbekeskustele. Keskendutakse innovatiivsetele tehnoloogiatele ning arendatakse välja uusi materjale, mis aitab piirkonnad hoida atraktiivse elu- ja töökohana ka noortele. Uue elu saaanud vanad tööstushooned ja -piirkonnad on tänu läbimõeldud arendustegevusele elanike poolt omaks võetud ja pakuvad häid võimalusi nii tööks, õppimiseks, elamiseks, kui ka mitmekülgseks meelelahutuseks.

Siinkohal on kohane lasta rääkida õppevisiidi osalejatel endil.  Küsisime meie väikeselt reisiseltskonnalt nende muljeid ja palusime välja tuua enim meelde jäänud või lausa tulevase koostööprojekti idee.

Fotol: Helen Piir ja Kersti Kirs materjalide raamatukogus (www.Materio.com)

Helen Piir, Tallinna Inkubaatorid:

Visiit oli küll väsitav, kuid vägagi inspireeriv ja uusi mõtteid tekitav. Oli hea meel tõdeda, et prantslased on vägagi avatud koostööks ning mis puudutab näiteks inkubatsiooniprogrammi, siis nii mõnigi, kellega oli au kohtuda, avaldasid soovi meie kogemusest õppida. Mis mina isiklikult prantslastelt veel teada sooviks on see, et kuidas on nad võimelised käima panema sektoriteülese koostöö – milliseid “nippe” võiks veel kasutada, et ka meie mitte-loome ettevõtjad veelgi enam hakkaksid disaini tähtsust ning disaineri kaasamisega tekkivat lisandväärtust teadvustama.

Kindlasti avaldas muljet Lille’is nähtud moeinkubaator, sest ka meil on inkubaatoris ning arenduskeskuse võrgustikus mitmeid moedisainereid. Nendega loodame kindlasti tulevikus mõtteid ja ideid vahetada ning koostöös teiste Eesti partneritega ehk ka mõne ühissündmuse korraldada. Kindlasti soovime kaasa lüüa Nantes’is toimuvate Eesti päevade korraldamises ja panustaksime ka ise mõne oma disaineri loomingu esitlemisega.

 

 

 

 

 

Foto: Lille moeinkubaatori külastus, Külli Hansen, Aleksandra Pisco, Kersti Kirs

Külli Hansen, Tartu Loomemajanduskeskus:

Kogu reisi programm oli inspireeriv, kuid minu jaoks oli kõige huvitavam külastada Lille moeinkubaatorit, mille juht, Aleksandra Pisco, on Tartu Loomemajanduskeskuse hea partner. Moe ja aksessuaaride valdkonna arendamisel on meil Lille inkubaatorist palju õppida. See on ainus moeinkubaator Prantsusmaal ning suunatud neile loojatele, kes suudavad toota tiraaze ja arendada eskporti. Inkubaatori poolt korraldatud moeüritused on suure külastajate arvuga ning  moeloojatel on inkubaatori toel kergem jõuda nii Euroopa erinevate riikide kui ka Jaapani ja Hiina turgudele.

Kuna meie soovime aidata eesti moeloojaid ja avardada nende ekspordivõimalusi, siis kutsusime AleksandraTartusse Antoniuse moeetendusele, mis toimub 13. juunil. Koos temaga valime etenduselt välja kolm moe- ja aksessuaaride kollektsiooni, mille saadame aastalõpu moegalale Lille`i.

Minu jaoks oli ka väga lohutav leida, et noorte moekunstnike probeemid Prantsusmaal on samad, mis Eestiski. Ka Prantsusmaal on neil raske saada laenu või leida investoreid, alustada tootmist ja leida heade käsitööoskustega töötajaid või usaldusväärseid alltöövõtjaid. Oleme oma moeloojatega küll alles suurte arenguteede alguses, kuid teistelt õppides saame edasi liikuda kiiremini.  

Foto: Pariis, Disainikeskuse külastus

Kaire Sõmer, Eesti Disainikeskus

Väga huvitav oli kuulda ja näha, kuidas külastatud piirkondades on suudetud avaliku sektori toel või avaliku ja erasektori koostöös suurte tööstusettevõtete kadumisel leida hea, töötav ja mis kõige tähtsam – innovatiivne – alternatiiv. Nt Lille’s, mis oli suur tekstiilitööstuse keskus, on suurettevõtte asemele tekkinud mitmeid innovatiivsete tekstiilide tootmisele keskendunud ettevõtteid. Nantes’is on endine küpsisevabrik muudetud keskuseks, kuhu saab tulla teatrisse, kontserdile, kunstinäitusele, raamatu – või disainipoodi, aga kus samas asub ka lasteaed ja lõõgastuskesksus; õhtutundidel saavad seal harjutada noored hip-hopparid… Võib öelda, et keskus on avatud kõigile ja alati (suletud vaid neljal päeval aastas).

Nantes’i kolleegi ideest “rahvusvahelistumise osakust” tekkis mõte, et kas võiks plaanitava loomeosaku üheks osaks olla “ekspordiosak”: võimalus loomeettevõttele saada toetust  ekspordiga seonduvateks arendustegevusteks (ekspordile suunatud uue kollektsiooni loomine, rahvusvahelisel konkursil või messil osalemine …) ja selleks vajaminevaks koostööks ekspordijuhi, agendi või tootmisettevõttega.

Reisil nähtuga seoses tekkis ka üks unistus: näha ühel päeval Eestis Lille3000 poolt korraldatavat näitust Futurotextiles. Milline näeb välja linakiust golfikärude korpus, roostevabast terasest kiud ja sellest valmisatud riided päästetöötajatele, “kootud” veresooned, ämblikuvõrgust saadud kiud, inimese emotsioone peegeldav kleit … Neid ja muid innovatiivseid materjale tutvustab väga põnev rändnäitus, mis koondab endas näiteid tulevikutekstiilidest ja nende kasutusest valdkondades, mis ulatuvad traditsioonilistest rõiva- ja kodutekstiilidest lennunduses ja kosmosetööstuses kasutatavate tekstiilideni. Selleks ajaks kui näitus Eestisse võiks jõuda, on loodetavasti lisandunud näitusele ka katsetused tekstiilide tootmiseks toiduainetetööstuse jääkidest (nt maitsetaimede juurtest pits jmt). Näitus oleks kindlasti väga põnev nii tavainimesele kui ka erinevate valdkondade spetsialistile.  

Foto: APCI korraldatava disainikonkursi Observatore Innovations näitus

Raul Järg, Eesti Arhitektuurikeskus:

Nähtud loomekeskuse puhul jäi silma kaks olulist aspekti. Esiteks oli märgatavalt panustatud füüsilisse ruumi ehk siis inspireeriva töökeskkonna loomisse. Vanadele tööstushoonetele uue elu andmise kõrval oli ka täiesti uusi maju ja ruume, ikka eesmärgiga olla valdkonnale eeskujuks ja ka vajalike töökodade puhul otseseks abiks. Ehk siis loomemajandus tähendab ka betooni. Teisalt olid kõik nähtud loomekeskused rahastatud suures osas avaliku sektori, so riigi või omavalitsuse poolt. Me ei kuulnud küll poliitikute nägemust selle kulu tulemuslikkust, kuid lähtudes sellest, et nende organisatsioonide rahastus on avaliku sektori poolt pigem kavandatud siis võib sellest teha järeldusi, et nende tegevuses nähakse kasu. Arhitektuurikeskusel on Prantsusmaaga olnud seoseid juba varasemast. Eesti arhitektuuri on olnud  esindatud erinevatel näitustel Pariisis, Carcassonne’is ja Toulouse’s. Selle aasta detsembris toimuv Eesti festival Nante’s on hea taust ja võimalus taas esitaleda ka arhitektuuri. Kavandame sinna väikest näitust ja seminari koostöös Nantes arhitektuurikooliga. Vastuseks kolleegide võimalikele küsimustele, kas Prantsusmaa suunas on ikka mõtekas tegutseda, olen kindel, et meie arhitektide kogemustele on olemas koht sealsel turul. Lisaks toimetavad seal aktiivselt meie puitmajade tootjad ning koos nendega oleks meil enam potentsiaali.

Algus on tehtud ja koostöö alustamiseks kontaktid loodud. Jääme siis ootama edulugusid põnevatest ühisprojektidest.

Täname Kultuuriministeeriumi, Prantsuse Kultuuriinstituuti, Eesti Suursaatkonda Pariisis ja kultuurinõunik Kersti Kirsi.

Eva Leemet

Loov Eesti