Riina Aasma:muuseum tegutseb väärtuste põhiselt
Muuseumile peab olema tagatud ressurss, millega käigus hoida olemasolevat infrastruktuuri, korraldada kogusid ja teadustööd. Edasi on tuhat erinevat stiilset võimalust, kuidas tekitada lisandväärtust, mis toob teadustöö viljade juurde ka niisugust publikut, keda sajaprotsendiliselt pingutamata ja muusuemitöötajate loovuseta kunagi muuseumis ei näe.
Sel nädalal on kirgi kütnud arutelu muuseumite omatulu teenimise temaatika – kas omatulu suurendamine on suur samm meelelahutusasutuseks muutumise teel või toovad lisandväärtust andvad lisateenused hoopis publikut juurde? Tartu Kunstimuuseum püüab uuenenud muuseumikontseptsiooni lahti mõtestada näitusel “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”
Tammsaare muuseumi juht Maarja Vaino arvab aga Postimehe arvamusartiklis, et muuseumitel on oht muutuda meelelahutusasutusteks, kus pannakse rõhku hoopis tulu teenimise eesmärgil mitte kvaliteedile vaid kvantiteedile.
“Muuseumimaastiku haldusreform toob kaasa ärimudeli rakendamise muuseumidele kui kultuuriasutustele. See tähendab, et kui otsustada muuseum kui kultuuriorganisatsioon muuta ümber ettevõtte-mudeli järgi toimivaks asutuseks, siis saab see juba töötava süsteemi suhtes toimuda ainult vägivaldselt ja kahjustavalt, kuna praegu tehtud otsuste tegelikud tulemused selguvad tõenäoliselt alles aastate päras,” arvab Vaino.
“Loomulikult näen mina eelkõige ohtu isikumuuseumidele, mis niigi Eestis kiratsevad. See on omaette suur teema, miks meie suurkujude jäädvustamine ja hoidmine on nii kehval tasemel. Nii kaob vaikselt oluline osa eesti kultuurist ja asendub meelelahutusega, mis teenib raha märgatavalt paremini kui kõrgkultuur,” lisas Vaino.
Kokkuvõtvalt – Kultuuris (mitte segamini ajada massikultuuriga) tuleks rõhuda kvaliteedile,mitte kvantiteedile. Muuseumi kui asutust tuleks võtta kui asja iseeneses. Kui püsiväärtust, mille olemus ei vaja õigustamist ja mis ei peaks oma tegevuses eeskuju võtma osturallidest.
Rannarahva muuseumi juhataja Riina Aasma on aga mõneski küsimuses Maarjaga nõus ja nii mõneski sootuks eriarvamusel. Riina Aama: “Olen nii mõneski küsimuses Maarjaga nõus aga paljus sootuks eriarvamusel. Esindades just sellist muuseumi, millest artikkel kirjutab – sihtasutus, väike, tõmbekeskusest eemal, olen pidanud mõtlema, ideid genereerima, panustama, süvenema, kavaldama, jne jne, et pakkuda külastajale atraktiivset aga samas ka sisulist muuseumi(teenust).
Oma kogemuse põhjal võin väita, et loovuse arengule tuleb see kindlasti pigem kasuks. Loovust ei saa tappa raha ja numbrid, neil elututel väärtustel puudub säärane võime. Loovuse tapab eelkõige ikka inimene ise. Jah, ka mind häirib, et on inimesi, kes muuseumireformis näevad vaid arve ja statistikat. Esmapilgul kiputakse kinni jääma tühjadesse numbritesse, vaatamata nende taha ja süvenemata tegelikult olulistesse suhtarvudesse. Toon näitena, et väikest Rannarahva Muuseumi külastas 2013 aastal ca 22000 inimest. Kui me paneme selle arvu üldisesse pingeritta, siis tõepoolest, polegi nagu midagi, sest meil on suured ja ilusad muuseumid, kus külastajaid kordades rohkem. Aga kui vaadata suhtarvudesse, siis võib tõdeda, et viimase kuue aastaga on Rannarahva Muuseumi külastajate arv suurenenud 22 korda. Jah, me võime nüüd vaielda, kas need inimesed on tulnud nautima lihtsat meelelahutust või kõrget kultuuri. Kui muuseum on enda jaoks mõtestanud ja sõnastanud põhilise vundamendi – väärtused ja tegutseb kõiges nende väärtuste põhiselt, siis ei ole sellel küsimusel mõtet.
Muuseumile peab olema tagatud ressurss, millega käigus hoida olemasolevat infrastruktuuri, korraldada kogusid ja teadustööd. Edasi on tuhat erinevat stiilset võimalust, kuidas tekitada lisandväärtust, mis toob teadustöö viljade juurde ka niisugust publikut, keda sajaprotsendiliselt pingutamata ja muusuemitöötajate loovuseta kunagi muuseumis ei näe. Just neid inimesi meil ongi vaja muuseumisse tuua, isegi meelitada. Nii me muudame inimeste mõttemaailma ja muuseumi kuvandit, nii me paneme külastajad vaimustuma. Ma ei saa aru, miks tehakse äkki nii suur number sellest, et külastajanumbrid ja sellega kaasnev piletitulu on oluline? Kas siis tõepoolest toob sihtasutuseks muutmine muuseumijuhtidele lisatööd külastajate arvukuse suurendamise näol? Kas see siis varem ei olnudki prioriteet? Kas väikest muuseumi võib teha nii, et teadustöö kõrval on külastajate arv ja soovid/vajadused teisejärgulised? Meie soov (vajadus) muuseumi teha ei pane ju veel kedagi muuseumis käima.
Saab küll teisiti. Ja saavad ka väikesed muuseumid. Ei ole selles nii ironiseerimisväärset midagi, kui külastajale pakutakse peale näitusekülastust tassike kohvi või kohalikku taimeteed, tükike shokolaadi ja lahke naeratus teele kaasa.”
