SIRP: „Loodan, et kultuuripoliitikat on võimalik ajada erakonnaüleselt”
Kaarel Tarandi Intervjuu teisipäeval ametisse kinnitatud kultuuriministri Rein Langiga ajalehes SIRP.
Kaarel Tarand: Millistesse üldisematesse raamidesse valitsusliidu nelja aasta kultuuripoliitiline tegevuskava paigutub? Mis mahub selle koalitsiooni kultuuripoliitikasse?
Rein Lang: Koalitsioonileping pole põhiseadusega võrreldes ülimuslik. Põhiseadus seab raamid ja seal on ka öeldud ära kogu riigipidamise mõte: eesti rahvuse ja kultuuri säilimine ja areng. Rõhuasetus pole siin ainult sõnal „säilimine”, vaid riik peab tagama ka kultuuri arengu. „Säilimise” võib lahti mõtestada koalitsioonilepingu järgi kui kultuuriväärtuste, muististe kaitse. Ja kindlasti tuleb ühiskonnas kokku leppida, kus ja mis on need piirid, kustmaalt kaitstakse. Me ei saa kõike, mille kohta arvame, et sel saja aasta pärast võiks väärtust olla, muinsuskaitse alla võtta. Teine pool on arendamine ja selles on tähtis infrastruktuuri ja loovuse vahel tasakaalupunkti leidmine. Ma ei toeta mõtet, et kultuuripoliitika seisneb ainult ehitamises.
Üsna levinud veendumus on, et kõik, mis kunagi on loodud, algatatud, seda peab aegade lõpuni edasi tegema. Ma ei pea silmas ainult füüsilisi mälestisi, vaid kõikmõeldavat loomingulist tegevust. Kas on mõeldav, et sellisesse vaatepunkti tuleb ka korrektiive?
Otseselt sel teemal läbi ei räägitud, sest kõnelused ei saa kesta ju igavesti ja kõik detailid laual olla. Ma esindan siin oma loogikat ja mõtteviisi, mille järgi kõik, mis kunagi on alustatud, ei pea tingimata igavesti jätkuma. Ameeriklased viskavad selle üle kõige rohkem nalja, et kui mingi rida on eelarvesse juba tekkinud, siis on see igavene, seda rida välja võtta tähendab sisuliselt poliitilist enesetappu. Aga me peame kogu oma tegevuse mingi aja tagant kriitiliselt üle vaatama. Mõni asi, mis 20 aastat tagasi tundus kultuuri säilimise ja arenemise seisukohast ülivajalik, seda tänapäeval võib-olla enam ei ole. Võimalik, et me kulutame millelegi, millele ei peaks kulutama.
Konkreetsemalt lepinguteksti juurde. Mida täpsemalt tähendab, et kultuurkapitali aluspõhimõtteid ei muudeta? Kas see käib tulubaasi, juhtimise ja võimujaotuse, eelarveproportsioonide kohta?
See tähendab, et seadust ei minda niisama ümber tegema. Kultuurkapital on mõeldud eraõiguslike isikute loomingu toetuseks ja see põhimõte tuleb sajaprotsendiliselt tagasi tuua. Tõenäoliselt see soov ei täitu ühe aastaga. Kunagi tehti otsus, et kultuurkapital finantseerib ka teatud kultuuriehitiste rajamist. Need kokkulepped tuleb ära täita, aga vähemalt uusi kohustusi ehituste tegemiseks mina sinna küll peale ei paneks.
Ka sihtkapitalid on võtnud kohustusi mitte küll just ehitada, kuid toetada püsitegevust, mis pole projektid ega stipendiumid. Kas ka see praktika lõpetatakse?
Kui sõjaeelses vabariigis kultuurkapital asutati, siis oli tema mõte loovisikute, eraõiguslike isikute toetamine, mitte olla mingisugune riigi käepikendus eelarveliste asutuste lisafinantseerimiseks. Praegu saavad sealt oma tegevusele toetust taotleda ka eelarvelised asutused. Ja toetust ei küsita ainult ad hoc tekkinud projektidele, mille finantseerimist kultuurkapitalist võiks teatud tingimustel lugeda ka õigustatuks, vaid need on riigieelarve vajakajäämiste katteks esitatud taotlused. Selline kassi ja hiire mäng ei ole minu meelest aus. Oleks ülihea, kui me, mitte küll ühe või kahe aastaga, aga kaugemas perspektiivis saavutaksime selle, et kultuurkapitali kaudu finantseeritakse ainult eraõiguslikke isikuid, olgu nad siis füüsilisest isikust loojad, olgu see vabasektor MTÜde kaudu, või siis tulundusühingud. Riigieelarve peab oma asutused ikka suutma ise ära finantseerida. Ma ei toeta mingil juhul ka mõttearendusi loobuda tulubaasina neist konkreetsetest maksudest, millega see on praegu seotud, ning lihtsalt jättagi selliseks reaks, kuhu igal aastal eelarve läbirääkimiste käigus pannakse mingi summa. Mingil juhul ei toeta ma ka kultuurkapitali juhtimissüsteemi muutmist. Kultuurkapital peab olema fond, mille kaudu kultuuriinimesed eraõiguslikele isikutele toetusi ise jagavad. Riiklikku sekkumist tuleb võimaluse korral vähendada, mitte suurendada.
Kahtlus on, et kui riik oma võitluses pahedega osutub edukaks, siis võiks aktsiisilaekumised mingil hetkel hakata vähenema ja sel juhul kulka osakaal nii riigieelarves kui ka kultuuri finantseerimisel kahaneb, kulka marginaliseerub.
Kui edu kuskil rindel peaks tulema, eks siis vaatame. Ei ole üheski riigis suudetud saavutada tulemust, et aktsiisitulu järsult väheneks.
Viimase kümnendi jooksul on aktsiise pidevalt ka tõsta saanud, aga seda vist lähiaastatel enam ette ei nähta?
See on küsimus pigem rahandusministeeriumile, kuid üldise elatustaseme tõusuga koos on ikka näha kohta ka alkoholi- ja tubakaaktsiiside tõusule. Lagi pole praeguseks kindlasti saavutatud, kui vaatame, kui palju viinapudel poes maksab.
Läheme edasi suurema raha juurde. Kes, mis ajaks ja mida selleks peab tegema, et järgmises finantsperspektiivis oleks kultuuri rahastamise osa absoluut- ja suhtarvudes suurem? Millised kululiigid üldse kõne alla võiksid tulla?
See on väga huvitav teema. Mõistetavalt ei ole ma oma tulevaste kolleegidega veel kokku puutunud, aga niipalju kui mulle on pärandina rääkinud lahkuv kultuuriminister, on rahulolematus Euroopa riikide kultuuriministrite seas küsimuses, kuidas kasutatakse Euroopa Liidu eelarvet, üsna üldine ja tuntav. See eelarve jaotatakse laiali põllumajanduslikku tootmisse, raudteedesse ja muusse, aga nn pehmete väärtuste toetamist on üsna vähe ning sellega ei olda kuskil rahul. Ka mina kuulun kindlalt nende hulka, kes soovivad, et ELi eelarve kulupool üle vaadataks. Mulle ei meeldi põhimõtteliselt see põllumajanduse dotatsioon praegusel kujul. Maailma mastaabis vaadates on karjuv ebaõiglus, kui ELi lehmale kulutatakse päevas suurem summa kui see, millega neli miljardit inimest päevas hakkama peavad saama. Kindlasti on siin mõtlemise ja väärtushinnangute ümberkujundamise koht. Kas see õnnestub, on valus küsimus.
Suur ja üldine ümberjaotamine on üks asi, aga küllap ei ole ka ammendatud kõik võimalused selles „Euroopa raha” osas, mille jagamise üle me oma riigi sees saame otsustada. Milliseid suundumusi siin võiks loota?
See on nüüd omaette asi – struktuurifondid, millest aidatakse järele vähem arenenud liikmesmaid. Meil seisab ees protsess õiglaselt otsustada raha üle, mille me järgmisest finantsperspektiivist täiendavalt saame. Kuhu see suunata? Ma ei hakka siin spekuleerima, kuid kindlasti mängib kultuur selles otsustavat mängu. Kindlasti ei kavatse kultuuriminister öelda, et tema sealt midagi saada ei taha. Tahab – ja kuidas veel! Kuid küsimus on ka ELi iga-aastase eelarve kasutamises ehk kokkukorjatud raha jagunemises. Põhiprobleem on just selles pooles. Struktuurifondide raha osas suudame Eestis kindlasti kokku leppida nii, et keegi ei tunne end ahistatuna ja solvatuna. Üle-euroopalises plaanis neelab põllumajanduse toetamine poole eelarvest. See ei ole jätkusuutlik ning tekitab kogu Euroopa idee osas küsimusi, sest on ikka lehmast ja seast mõnevõrra kõrgemaid väärtusi.
Järgmine lepinguteema on kunsti kättesaadavus – mida ja kuidas kavatsetakse ette võtta? Kunsti viimine väljapoole püsivaid tegevuspaiku on kahtlemata kulu, mis ehk kuulub regionaalpoliitika alla. Varem või hiljem aga põrgatakse siin kokku üldise linnastumistrendiga. Kui kaua ja millele ja kus üldse tasub kulutada? Kas läheb maakultuurimajade ehitamiseks või on plaanis ikka loojat toetada?
See on taas üks tasakaalu küsimus. Tegelikult on kättesaadavuse toetamise projektid ju suurelt jaolt tänagi olemas, mehhanismid töötavad. On teatritel skeem selleks, et nad saaksid mängida väljaspool statsionaari, väljaspool suuri keskusi mängimiseks toetatakse kontserdiorganisatsioone. Muidugi võib alati öelda, et ressurssi on seal vähe, aga see saab kasvada vastavalt majanduslikele võimalustele – samas ei tohi hakata lollusi tegema, näiteks igasse väiksemasse külla kino ehitada. Aga mingi tasakaalupunkt tuleb leida, et neil, kes elavad näiteks Tartust saja kilomeetri kaugusel ja sooviksid näitusest või kontserdist osa saada, see võimalus siiski oleks.
Kas siis ei peaks kaaluma hoopis inimeste toomist kunsti juurde, mitte kunsti kohaleviimist, kui põhiline takistus, millest praegu eriti maaharitlaste puhul räägitakse, on transpordikulu?
Selliste toetuste väljamõtlemiseks võib fantaasial lennata lasta, kuid see on siiski üsna kauge tulevik. Kütuse kallinemine, möönan lahendusi pakkumata, on kultuuritarbimise teele uusi tõkkeid kahtlemata tekitanud.
Nn kaasamine kultuuripoliitikas – kas on põhjust algatada kultuuripoliitika põhisuundade ja tegevuskava uuendamine ja kui, siis kellel milline roll ses tegevuses oleks?
Mina tegelen sellega hea meelega. Arvan, et Jaak Allikul oli hea mõte niisugune dokument teha ja see võimaldab kõigi osalistega diskussiooni pidada. Kui ütled, et on kavatsus minna neid põhisuundi parlamenti uuendama, siis on see väga selge signaal kõigile, kes sooviksid mingit oma asja selles dokumendis näha, oma mõtetega lagedale tulla. Selle võtame kindlasti käsile.
Sadade inimeste käest võib tulla tohutult mõtteid, aga rahvakoosolekul dokumenti ei tee. Milline võiks töömeetod välja näha?
Kultuuris on meil kolmas sektor äärmiselt tugev. Meil on loomeliidud, valdkondlikud kodanikuühendused, nüüd on loodud ka kultuurikoda, nii et oleme kaugel seisust, kus ei oleks kellegagi rääkida. Kultuurirahvas on üsna hästi organiseerunud. See struktuur võimaldab kaasata palju rohkem kui ehk senini on tehtud, aga küllap sellekski on objektiivsed põhjused olnud. Masu on võtnud suure osa ajast riigi halduses, et ellu jääda ja nappi ressurssi võimalikult õiglaselt jagada. Ses olukorras on pikemaajalised plaanid jäänud pisut kõrvale.
Kas seda protsessi peaks juhtima valitsus ja ministeerium või võiks kohe olla juhtivas rollis parlamendi kultuurikomisjon?
Lõpuks jõuab see parlamenti niikuinii. Kultuuripoliitika põhisuundadest rääkides kasutan analoogiat senisest ametist: meil on olemas kriminaalpoliitika, õigus- ja turvalisuspoliitika põhisuunad, mis kõik on parlamendis lukku löödud poliitika põhisuundade dokumendid ja mille kohta valitsus riigikogule kord aastas aru annab. Justiits- ja sisekaitse vallas on see osutunud väga hästi toimivaks mehhanismiks ja miks ei peaks see siis kultuuripoliitikas samamoodi toimima. Aga see käib ikka niipidi, et valitsus tuleb oma mõtete ja ideedega parlamenti välja ja parlamendi püha õigus on siis seda kaaluda, midagi täiendada ja midagi maha võtta. Lõppkokkuvõttes vormub dokument, mis on tegevusjuhis valitsusele. Ühtlasi loodan, et kultuuripoliitikat on võimalik ajada n-ö erakonnaüleselt, mitte nii, et opositsiooni ja koalitsiooni vahele on kirves löödud ja üks pool teist ebakonstruktiivselt tümitab.
Autoriõigus. Kui haaravalt, millal ja kuidas autoriõiguse temaatika ette võetakse? Eestis on aastaid ses küsimuses valitsenud seisak, teatud korporatiivsed huvid on küll esindatud, kuid praktikas neelab õiguste küsimustega tegelemine aina rohkem energiat ja inimeste aega. Ühel pool on globaalprobleemid, mis kehastuvad märksõnadeks „Google”, „Amazon” jt, teises servas ollakse jõutud narrusteni, nagu riigiasutuste (arhiividmuuseumid-raamatukogud) omavaheline kaubandus õiguste alal. Mis ses sasipuntras on kavas ette võtta?
See on valdkond, mille kultuuriministeerium peab justiitsministeeriumile üle andma. Oskusteavet on kultuuriministeeriumis üsna vähe, üks inimene ei suuda olla kursis kogu intellektuaalse omandi temaatikaga. Koalitsioonilepingus on öeldud, et uuendatakse kogu intellektuaalse omandi õigust tervikuna. See puudutab autoriõigusele lisaks kasuliku mudeli ja patendiõigust, kaubamärgiõigust jne. Justiitsministeeriumil on tänavuse aasta tööplaaniski teema analüüs sees, et järgmisel aastal hakata kirjutama uut seadustikku. On põhimõtteliselt kokku lepitud, et kogu temaatika läheb ses osas pädevamale justiitsministeeriumile üle, koos vastava ressursiga. See tähendab, et kultuuriministeerium on küll kaasatud, kuid ei pea ise uue seaduse tegemise eest vastutama. Sellest, kust läheb veelahe autori õiguste ja kättesaadavuse vahel, kirjutas Sirbis just äsja Indrek Ibrus. Mida tugevamad on autori õigused, seda keerulisem on lugu kättesaadavusega.
See on mustvalge lähenemine, kuid põhimõttena täiesti aktsepteeritav. Siingi tuleb tasakaal leida. Kui praegu makstakse raamatukogudes laenutamise eest autoritele täiesti naeruväärseid summasid, millest ka väga loetavatel autoritel ei ole võimalik ära elada, siis on midagi kuskil paigast ära.
Maalikunstnik on ses mõttes ju veel kehvemas seisus, et tema muuseumis eksponeeritud maali igakordse vaatamise eest ei saa kunstnik mingit tasu. Muuseumid ei maksa sama põhimõtte järgi nagu raamatukogud.
Jah, kõik sõltub lepingust, millega kunstnik oma teose on võõrandanud. Kunstnikul ei ole ju mingit kohustust oma pilti just riigile maha müüa. Kui ta aga eksponeerib oma teost näiteks mõnel riigi korraldataval näitusel, siis siin on täiesti otsustamise koht, kas talle selle eest tasu maksta. Autoriõiguse teema tervikuna on jäänud viimase nelja aasta jooksul vaeslapse ossa ja sellega tuleb tõsiselt tegeleda. Ja halb on, et me rahvusvahelisel tasemel ei ole selles suutelised kaasa mängima. Oskusteavet riigiasutustes peame oluliselt tõstma, palkama inimesi, kes selle teema endale selgeks on teinud. Praegu loovutame me heas usus õigusi, kirjutame alla lepingutele ja avastame alles mõne aasta pärast, et midagi on pöördumatult valesti läinud. See on kultuurimänedžeride teema. Näiteks muusika kirjastamine Eestis on praktiliselt olematu. Eesti tippheliloojate kirjastamisõigused on välisfirmade käes. Miks see nii on? Meil ei koolitata pea üldse vastava eriala inimesi. Kui öeldakse, et hea majanduspoliitika on hariduspoliitika, siis loomemajanduses on hea haridus tingimata tähtis. Arvan, et Eesti rahvas on piisavalt kreatiivne, aga et autoriõiguste ja külgnevate õiguste pealt ka midagi teenida, see eeldab spetsialistide olemasolu muudel tasanditel – mänedžerid, juristid … Ma ei näe mingit põhjust, miks kogu see raha peaks minema Eestist välja.
Kuidas Eesti paigutub neis vastuoludes, mis näiteks valitsevad autoriõiguste küsimustes Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel? Kellega olla liitlane?
Me oleme Euroopa Liitu astunud ja peame arvestama ELi õigusega. Autoriõigustes pole seda ka mitte just palju, aga natuke ikka. Ja ei saa tõmmata selget joont, et ühes asjas oleme euroopalikud ja teises ameerikalikud. Ei ole ühemõtteliselt head ja halba. Aga millised on ühe või teise positsiooni head ja halvad küljed, seda, mul on tunne, Eesti riigis eriti ei teatagi. Ja autorite endi teadmine on veel oluliselt kehvem ja see põhjustab palju pingeid.
Arvestades, et meie kohalikud turud on tillukesed, olematud või puudulikud ning suur osa sellest, mis luuakse, luuakse juba kohe avaliku raha eest, siis kas peaks igati julgustama või soodustama sellele loomingule ka kohe vaba juurdepääsu? Iseendale juurdepääsubarjääride ehitamine ei soodusta ju arengut?
See on üks võimalikke lähenemisviise, kuid ma siiski pisut jahutan mõtet, justkui võiks riik hakata omandama autoriõigusi loovisikutelt ning nende õigustega siis ise edasi toimetama. See ei ole kindlasti mõistlik. Mis aga pole ka kaugeltki mõistlik, on see, et kui näiteks riigiasutused omavad mingeid õigusi, siis hakatakse omavahel nende õigustega kauplema. See on totter, sest riik on üks juriidiline isik ega peaks iseendaga tehinguid tegema. Mängureeglid tuleb siin täpsemalt kokku leppida. Paralleeliks: justiitsministeeriumil on ka tohutult igasuguseid õigusi näiteks IT-lahendustele jmt, kuid iial ei tehta takistust autoritele nende müügiks ega taheta ise selle pealt teenida. Autoriõiguse pooldajana ei tahaks ma kokkuvõttes seda õigust kuidagi lahjendada, eriti sellisel viisil, nagu sellest räägivad Rootsi piraadipartei ja teised sellised – et on mingi naljakas üldrahvalik hüve, mida keegi ei kaitse. Üldiselt ongi võti asjade mõistuspärane korraldamine, mis Eestis üldiselt hästi välja tuleb, kui võrdleme seda näiteks oma endiste saatusekaaslastega Ida-Euroopas. Aga on valdkondi, kus kaugeltki kõik võimalused ammendatud pole, näiteks muuseumivaldkond.
Ehitamisest. Kultuurisektorit on aastaid häirinud ebavõrdsus, mille järgi mõnigi muu elutähtis sektor ehitab reaalse eelarveraha eest, kultuurisektor aga paraku võlgu. Iga uus ehitus tähendab kasvavas mahus laenuteenindamise kulu eelarves ehk vähem vaba raha. Kas ses süsteemis võiks näha ka mingit muutust või jääbki nii, et näiteks maanteedesse paneme muudkui jooksvat maksutulu, kultuuri aga laene?
Ma jään ses küsimuses täna üsna kidakeelseks. Sellega tuleb midagi peale hakata, mingeid mõtteid on, aga mitte veel täna arutamiseks. Konkreetsetest objektidest ei ole Eesti Rahva Muuseum sündiva koalitsiooni määrata, sest selle taga on omaaegne riigikogu otsus. Sellega on täna ka asi lõpusirgel. Uue teatrimaja osas on öeldud, et jätkatakse ettevalmistusi, aga vaevalt siin nelja aastaga koppa maasse saab lüüa. Ees seisavad veel tohutud vaidlused nii koha, vormi kui muu suhtes. See on pika vinnaga asi.
Ringhäälingumaja kohta aga pole silpigi.
Ringhäälingumaja on ringhäälingu asi, mitte kultuuriministri asi hakata neile ehitama. Tegemist on avalik-õigusliku isikuga, kes on kogu aeg oma vabadust ja sõltumatust, staatust ise kaitsnud. Selle ehituse rahanduslik skeem tuleb Margus Allikmaal ikka rahandusministriga läbi rääkida. Kultuuriministeerium selle majaga seoses kohustusi ei võta.
Formaalselt saab ERR siiski raha kultuuriministeeriumi kaudu.
Rangelt võttes ainult ministeeriumi rea pealt ja tulevikus tahaks ses osas palju rangemalt suhtuda, et kuskil ei nähtaks seost raha eraldamise ja programmi mõjutamise vahel. Avalik-õiguslik isik on sõltumatu ja ainuüksi mõte, justkui kultuuriministeerium sellisele isikule midagi annaks või ehitaks, on selle sõltumatuse printsiibi rikkumine.
Samasuguse staatuse on endale ju välja võidelnud ka rahvusooper.
Sellest staatusest tuleb küllap edaspidi veel ka juttu. Kui avalik-õiguslik staatus säilib, siis ehk peaks rahvusooper endasse koondama ka midagi muud, võrreldes praegusega. Või siis võib muutuda ka staatus. Ei pea tingimata olema avalik-õiguslik, on ka sihtasutuse vorm, mis annab võib-olla palju vabamad käed.
Meie valitsemisala asutuste juriidilise vormi mitmekesisus tekitab teinekord päris palju küsimusi.
Nii ongi. Päris veider, et osa teatreid tegutseb sihtasutusena, mis on iseenesest üsna puhas tegutsemisvorm, osa on riigiasutused ja osa on munitsipaalasutused, kuid riigi finantseerimisel. Korrastatus võiks ses süsteemis suurem olla, saaks paremini analüüsida. See pole aga kindlasti üldises kultuuripoliitikas mingi esimene teema minna asutusi ja staatusi ümber tegema. Pole ju tähtis niivõrd kassi värv kui see, et ta hiiri püüab.
Kassid peavad nüüd ka rohkem välismaale pürgima hakkama, kultuuri eksportima. Milles hakkab seisnema „diplomaatilise võimekuse ärakasutamine” kultuuriekspordiks? Kas atašeede ja Eesti Instituudi esinduste süsteemis tuleb mingeid muutusilaiendusi? Kas olemasolevatele lisaks püütakse välja valida ka mingeid sihtturge, kui juba jutt ekspordist käib? On mingeid eelisvaldkondi?
Eks praegu on tegevus üsna killustunud, osa sellest käib veel ju majandusministeeriumi alt EASi kaudu. Püüame välisministriga selles küsimuses selgust saada. Võib-olla ei peagi liiga üksikasjalikku tervikpilti olema, et kõik on ühe ametniku ühes tabelis kirjas, kes kuskil on käinud ja mida saanud. Selleks otsest vajadust pole. Kultuuriekspordi üks mõtteid on maailmale Eestist pilti näidata. Seda, et me oleme olemas. Teiselt poolt peab see toetama meie majandust ja üldist poliitilist seisundit. Aga kultuurieksport on ka otseselt raha. See ju tähendab autori õiguste kaitsest laekuvat raha autoritele, järelikult on sellega mõtet tegeleda.
Kultuurihariduse (mis see ka koalitsiooni meelest poleks) suurem sidumine üldharidusega viib üldisema küsimuseni kultuurija haridusministeeriumi tegevusväljade ühisosast – kuidas neil aladel asju tõhusalt korraldada, vältida tarbetut dubleerimist ja konkurentsi?
Kõrgematelt koolidelt – EKA, EM TA, Tartu ülikool, tehnikaülikool – ootan, et lisaks konkreetsele erialale õpetataks ka mingisuguseid algteadmisi majandusest. Kuidas toimub äritegevus, mis on bilanss, milline õigus seda reguleerib jne. Seda on vaja ja tunnustus rektoritele, kes on seda ka ajama hakanud. Teine teema on kõikvõimalike kultuurimänedžeride ja agentide koolitamine. Neid on praegu lihtsalt liiga vähe ja see on loomemajanduse kõige nõrgem külg. Nagu eespool viitasin: kui me ise oma loojate esindamisega hakkama ei saa, siis läheb see lihtsalt välismaalaste kätte. Huvikoolide puhul on esimene küsimus kättesaadavus. Koalitsioonilepingusse on nüüd nn ringiraha teema jälle tagasi tulnud. Aga selge on see, et seda ei õnnestu teha järgmisel aastal, ja hea on, kui õnnestub ülejärgmisel. Kõva leevendus oleks see kindlasti ja lastele oleks seda hädasti vaja, sest praegu kõigil sugugi võimalust pole, eriti omavalitsustes, kus huviharidust ei toetata – ja neid on palju, Tallinnast alustades.
Ja lõpuks küsimus, mida koalitsioonilepingus pole puudutatud: riigiarhitekti institutsioon?
See oli eraldi teema ka koalitsioonikõnelustel. Kõik osalised ütlesid, et see on iseenesest täiesti mõistlik asi. Edasi tuleb vaielda, kus ta paikneb ja milline on täpselt tema pädevus. Ning neid küsimusi ei tule lahendada mitte mingis kultuuriseaduses, vaid ehitus- ja planeerimisseadustikus. Seda on justiitsministeerium kolm aastat pusinud teha, esimene kontseptsioon ja eelnõu versioon on lausa valmis ja arvamuse avaldamiseks ka kättesaadav. Minu arvamus on, et see teema kui n-ö võimalik reostus, pildiline reostus, võiks kuuluda hoopis keskkonnaministeeriumi alla. Keskkonnaministeeriumis peaks muidugi olema ka üle-eestilised planeeringud. Praegu tegeleb üleriigiliste ja maakonnaplaneeringutega siseministeeriumi regionaalpool, mis ei ole teemale õige koht. Igatahes moel või teisel ses küsimuses lahendus saabub.
Allikas: SIRP
