Vabatahtlik reserv kui omakapitali nõuete täitmise üks võimalus

08. veebruar, 2010

Käes on taas aeg, mil majandusaasta aruanded on esitatud ning äriregistrid kimbutavad äriühinguid nõuetega viia omakapital seadusega vastavusse.

Arvestades majanduslikku olukorda, on probleem ilmselt paljudel ning tõenäoliselt ei kao see ka sellel aastal.

Omakapitalile esitatavaid nõudeid reguleerivad äriseadustiku (ÄS)  §-d 176 ja 301 näevad ette terve rea võimalusi omakapitali taastamiseks. Õiguslikult sisustamata on nimetatud paragrahvide punktid 11, mille kohaselt on lisaks seaduses konkreetselt nimetatud võimalustele lubatav kasutada ka muid abinõusid, millega omakapital viiakse vastavusse seaduse nõuetega.

Ilmselt on praktikas kõige enam levinud muuks meetmeks, et kahjumi katavad otseselt osanikud või aktsionärid (äriühingule n-ö kingituse tegemine), kusjuures paljudel juhtudel toimub see nn omanikulaenude kustutamisega. Selline tegutsemine päästab kindlasti äriühingu, kuid tekitab osanikele/aktsionäridele mõneti ebasoodsa olukorra, kuna nende poolt äriühingule üleantu tagastamise osas puudub neil tagasinõudeõigus. Iseenesest oleks kõige lihtsam omakapitali taastada omanikulaenude allutamisega, kuid sellist omakapitali kirjet meie õigus ette ei näe, seega ei ole vastavat võimalust olemas.

Küll vajab analüüsi selline Eestis suhteliselt vähe rakendatav võimalus naguvabatahtlike reservide moodustamine. Raamatupidamise seaduse (RPS)  lisas 1 toodud bilansiskeem näeb ette võimaluse näidata omakapitali hulgas muid reserve ning seega ei saa vastava abinõu lubatavus olla kahtluse all. Küsimus on aga selles, millises korras ja mille arvelt saab neid reserve moodustada ning kuidas on lubatud neid reserve kasutada. Teisiti öeldes on küsimus selles, kas osanikel/aktsionäridel on võimalik halvematel aegadel tugevdada ühingu omakapitali moodustatud reservi sissemaksmise kaudu ning saada vastav sissemakse tagasi.

Esmalt tuleb märkida, et vabatahtlike reservide kohta puuduvad seadustes sisuliselt igasugused reeglid. Lisaks eelnimetatud RPS-le räägitakse vabatahtlikest reservidest ka ÄS-is, kus reeglid samuti puuduvad ning seadus sisuliselt vaid möönab vabatahtlike reservide olemasolu (ÄS §-d 155 lg 2 p 1, 157 lg 3, 162 lg 2 p 2, 1992 lg 2, 225 lg 2 p 1, 278, 283 lg 2 p 3, 355 lg 11, 332 lg 3 p 3, 335 lg 11, 362 lg 2). Küll teeb ÄS mitmel juhul viite sellele, et niisugused reservid võivad olla ette nähtud põhikirjaga (nt ÄS § 332 lg 3 p 3). Siit tuleb teha esimene oluline järeldus — muid reserve võib ette näha põhikirjaga ning seadus ei sea piiranguid nende moodustamisele ja kasutamisele.

Vabatahtlikke reserve käsitleb ka RTJ 2 , seejuures tuleb rõhutada, et ta ei sisalda õigusnorme. RTJ 2 lisas 1 on muude reservide juures kirjeldatud eelkõige olukordi, kus tekkiv omakapital ei ole kajastatav kasumiaruande kaudu või reserv moodustatakse vaba omakapitali arvelt. Samas ei ole juhendis esitatud mingit ammendavat juhtumiste loetelu, kuna see lõpeb lausega: muudel eesmärkidel (näiteks selleks, et piirata vaba omakapitali hulka) moodustatud reservid. Juhendis toodud näide on illustratiivse tähendusega ning juhendi tekst jätab kindlasti alles võimaluse, et muid reserve võib moodustada ka teisiti kui vaba omakapitali arvelt. Kuigi raamatupidamisreeglitega ei ole kehtivate piirangute kehtestamine võimalik, tuleb järeldada, et raamatupidamisreeglid ei näe neid ka ette.

Olukorras, kus seaduses puuduvad reeglid, on võimalus leida õigustus, miks on mõni tegevus keelatud, või lugeda reeglite puudumist valikuvabaduseks. Viimane tähendaks antud juhul seda, et kasutada tuleb äriühingu põhikirjalist kujundusvabadust — põhikirjaga saab kehtivalt ette näha kõike, mis ei ole vastuolus seaduse imperatiivse normiga (ÄS §-d 139 lg 2 ja 244 lg 2). Kuna imperatiivsed keelud puuduvad, järelikult lubab seadus iseenesest näha põhikirjaga ette reserve, mis moodustatakse sissemaksetega. Võib küll küsida, kas selline võimalus on ikka kooskõlas seaduse mõttega. Viimase leidmisel tuleb lähtuda ikka seadusest enesest, normide puudumisel ei ole võimalik nende mõtet tuvastada ning pole võimalik ka eeldada, et kuskil on mingid seadusest enesest mittetulenevad eesmärgid. Vastupidiselt tuleb järeldada, et kui ei ole peetud vajalikuks kehtestada seadusega piiranguid, on seaduse eesmärk anda ühingutele vabadus.

Vaadates edasi seda, millised peaksid olema põhikirjas ette nähtud reeglid, tuleb möönda, et need peavad tagama, et moodustatud reserv on ka sisuliselt käsitletav omakapitalikõlbliku reservina. Kõigepealt on vajalik reservi sissemaksete tegemise kord, millega tagatakse reservi ulatuses sissemaksete tegemine. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus omakapitali tekitatakse küll reserv, kuid selle vastu seatakse aktivasse nõue osaniku/aktsionäri vastu. Tuleb ka märkida, et sellisesse reservi ei saa sundida osanikku/aktsionäri makseid tegema (vt ÄS §-d 154 lg 2 ja 273).

Põhikiri peaks nägema ette ka vabatahtlikust reservist väljamaksete tegemise. Antud tingimuste juures tuleb pidada silmas, et reservi tekkimise eelduseks on sellest väljamaksete tegemise piirangud. Kui piirangud puuduvad, liigub osanike/aktsionäride tehtav sissemakse omakapitali kasumiaruande kaudu ja reservi ei teki. Kindlasti peab reservist väljamakse toimuma konservatiivselt ning eelduseks peaks olema vaba omakapitali olemasolu, lisaks võib kehtestada vastavalt vajadusele muid tingimusi (nt likviidsustesti läbimine vms).

Samuti on üheks oluliseks küsimuseks, kas väljamaksete tegemine saab toimuda teatud tingimuste tekkimisel või siis äriühingu otsuse alusel. Nendel juhtudel on suur erinevus, kuna esimesel korral tekib osanikul/aktsionäril ühingu vastu nõue, teisel juhul sõltub ta täielikult ühingu otsusest. Vastava otsuse tegemise nõue on küsitav ning kui otsuse tegemise nõude olemasolu isegi jaatada, tekivad kindlasti probleemid sundtäitmisega. Lisaks tuleb reservi eristada laenust sellega, et reservi moodustamiseks üleantult ei tohiks osanikule/aktsionärile arvestada intressi.

Kõige eelnevaga seoses võib tekkida küsimus, kas juhul kui osanikud/aktsionärid teevad äriühingusse sissemakse, mille vastu nad ei omanda osalust ning mille tagasimaksmine neile on teatud tingimustel võimalik, ei ole tegu hoopis allutatud laenuga ning kas vastavat olukorda ei peaks sellisena ka käsitlema.

Sellele küsimusele vastuse leidmisel tuleks lähtuda eelkõige asjaosaliste tahtest ning põhikirjast. Kui omakapitalireservi moodustamise eeldused on täidetud, on tegu reserviga. Tuleb arvestada, et sarnaseid elulisi olukordi võib õiguslikult tähistada erinevalt ning kui põhikirjaga on ette nähtud reservi moodustamine, siis vastava põhikirja sätte täitmisega selline reserv ka tekib.

Teisiti öeldes — oluline on eelkõige see, milles on kokku lepitud.

Artikkel ilmus EML ajakirja MaksuMaksja jaanuarinumbris.

Andres Vutt

TÜ tsiviilõiguse lektor, Advokaadibüroo Concordia jurist

Artikkel vahendatud protaalist raamatupidaja.ee